Tagavara-maleva sõnaraamat: edastusvahendid ja kuvapinnad

Maastikul jagatud teave jõuab maleva-vabatahtlikuni väga mitmeid teid pidi. Lihtsamad, meie-tänapäeva sarnased lahendused on näiteks käsi- ja seinaterminalid või sõidukitesse, mundrisse ja kõnduritesse sisseehitatud kõne- ja kuvaliidesed, ekraanid, projektorid. 

Staabilaud, põhimõtteliselt suur lapik puudutusekraan, on samuti tänapäevaste vahenditega tehtav lahendus. Sellega võrreldes uudsemad ja eksootilisemad on dünaamilise kuju ja suurusega kuvamembraanid (neid kujutledes liikus mu mõte muuhulgas Reynoldsi “Pushing Ice” kosmoselaevas kohatud lehtarvutitele ehk flexie-dele).
Sidesõba on pilti ja heli edastav nutikangas, millest saab vormida sobiva kuju ning suunaga teabevahetus-pinna.
Liitkeskkond moodustub simuleeritud tajudest ettemanatud keskkonnas. Taolist immersioonikeskkonda on võimalik kogeda näiteks individuaalmundri vahendusel, aga ka näiteks mitmesuguse tervisetaaste-vahendite abil. Liitkeskkonna üks eripära on kasutaja liikumatuks fikseerimine - see töötab justnagu virtuaalne unehalvatus.

LL: inspiratsioonipiltide allikaid ei oska kahjuks viidata, Pinteresti algoritm vahendas...

Nüüd lülitas ülem staabilaua maastikuvaatele. Lõpuks hakkas kõik tööle ja laua pinnale laotus maastik, millest osa nüüd Tikutale iivelduseni tuttav oli. Ülem tonksis lauapinda jonnakalt edasi. Laskumisel nähtud mäekülg tegi viimaks ruumi uutele tundmatuile pinnavormidele ja udustele, kaardistamata laikudele nende vahel. 

(Peatükk 5)

Võitlejad tulid peagi tagasi virna konteineritega. Neist laoti kõrge nelitahukas ning selle otsa rippu laotas kroonik küütleva sidesõba.
Kui kroonik oli veidi oma mundriliideste kallal sehkendanud, tuksatas sirgutõmmatud sõbal värvide pillerkaar, millest settis kohalik maastikuvaade.
Kuigi suuremat kutsungit veel ei kõlanud, kogunesid esimesed huvilised improviseeritud välikuva uudistama.
“Täitsa nagu päris!” Geotehnik sonkis sõrmega sidesõba ja kujutis kohandus kuulekalt tekkinud voltide järgi.
“Isegi parem, kui staabilaud,” arvas Tikuta. “Mahub rohkem rahvast korraga vaatama. Ahja, mida sa plaanitsed?” 

(Peatükk 19) 

 

“Oota.” Biotehnik tegi mõned sõrmpiruetid. “Ma võtsin lisavalgustuse maha. Näita neile nüüd.”
Kroonik viivitas, ümisedes muistset viit, mida vist vaid tema üksi teadis.
Just siis kui sõnad otsa said, taastas kroonik pildiülekande, teenides kanalitäie üllatushõikeid.
Tikuta kehitas end vaistlikult ja kobas ümbrust.
Krudisev lumepeotäis, tagumikulohk hanges.
Keha liigub, jäljed jäävad maha.
Tähendab, ta ei ole kogemata liitkeskkonda käivitanud; see siin ei ole troopilise öömetsa simulatsioon. 

(Peatükk 6)

Liitkeskkond tõi nad hakatuseks kokku sinnasamma staabilaua juurde.
Täpselt nagu enne - perenaine laua otsas, välisalk ümberringi, justkui uut ülesannet kuulamas.
Ainult et rasked, külma, kuuma ja kosmose eest kaitset pakkuvad mundrid olid neil seljast kadunud. Selle asemel kuvati välisalga selga kerged välitöö-riided, parasjagu sobivad Vastsevalla maade leplikku kliimasse, igaühe riietel tema kodumaleva märgistus.
Tikuta tundis kõik kaaslased ära ja samas mõjusid nad liittajude tõlgenduses kuidagi võõralt.
Ta võttis ette harjumuspärase liikumiskontrolli.
Tõsta käsi, tõsta jalgu, kergita perset.
Liitkeskkonda kuvatud jäsemed allusid korraldustele ja samal ajal tundis Tikuta, kuidas kaugel kaugel tajusügava teises otsas ta pärisperse paigale jääb.
Kontrollitud, on liitkeskkond.   

(Peatükk 30)

LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.