Tagavara-maleva sõnaraamat: vaikelu ja entroopianihe

Vaikelu on minu koduvillane nimetus asjade ja ainete ajas tarduma sundimise tehnoloogiate kohta (jajah, ingliskeele lugeja tabab ilmselt kohe ära seose sõnaga “stasis”). Alles hiljem lisasin vaikelu-vidinate kõnelusfooni väljendi “entroopianihe” - see oleks siis üldisem protsess, mille käivitamisega vaikelu või “ajatardumus” saavutatakse. Tegu on kõige puhtakujulisema handwaviumiga, millele nime andes püüan siiski sütitada kujutlusi sellest, mis printsiipidel võiksid need protsessid töötada, mida oleks vaja teada ja mõista selleks, et vidinad tööle saada ja nõnda edasi.
Seda eraldi kuskil välja kirjutatud ei ole, aga omas peas on mul selgeks mõeldud, et terve kogum fiktiivseid tehnoloogiaud - nagu vaikelu, aegruumi-hüpped ja kohalik külgetõmbekontroll tulenevad kõik samast murrangust tegelikkuse mõistmisel (siia juurde käib ka eeldus et see mõistmismurrang on meie tänapäeva arusaamise tasemest mitu järku kaugemal kui näiteks mikroobiteooria on miasmide-õpetusest).

https://pixabay.com/illustrations/annoy-cells-brain-macro-connection-8252082/

Kui nad aga järgmisse harukäiku pöörasid, tabas Tikuta kõrv õrna sirinat.
Kuidagi tuttav … vastikult tuttav. Ta oli seda kuulnud laos, suures laos.
Kui siis kui perenaine ühe luugi avali lükkas, avanes ta ees võika valevalguse kumas laokamber.
Muidugi, entroopianihe! Ridade ja ridade viisi ühesuuruseid vaikelukapseleid, ülestikku riiulitel, kaugemad hääbumas moonutuse värelusse.
Mõne, isegi mõnekümne vaikelukapsli töö jääb kõrvale tabamata. Loomuvastane valgustardumus ei paista samuti kapslist välja.
Siin aga …
Nõnda paljude seadmete  ühiselt tekitatud heli kratsis ta kondiüdi ja kambrisse sisenemine nõudis parajat tahtepingutust.  

(Peatükk 24)

LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.