Tagavara-maleva sõnaraamat: taevad, maad ja kuud

Tagavara-maleva tegelased puutuvad loo jooksul otsesemalt ja kaudsemalt kokku mitme erineva taevakehaga.
Ekurana ja Evus - kaksiktähed süsteemi keskmes, rahvakeeli “kiirgavad kaksikud”, on oma nimed saanud Gaboni kandi mütoloogiast.
Ekurana neljas, minu tegelaste kodumaailm, on niisiis süsteemi keskmest neljas planeet. Muud nime ma talle panema ei hakanud (kohalikud kasutavad mitteametlikus vestluses lihtsalt üldnimetust maa, väikse tähega); ka selle tähesüsteemi ülejäänud paikadele ma seekord eraldi tähelepanu ei pööra. (Muide, ma ei ole siiamaani suutnud välja uurida, kui suure tähega peaks kirjutama numbri planeedinimetamise konstruktsioonis [süsteemitähe nimi] [järjekorranumber].) Ekurana neljandal on väga elusoodsad tingimused, selle inimloodud biosfääris toimuvad juba ammu kohalikud liigistumised ja loomulik elupaikade dünaamika. Mõnevõrra suurem, soojem ja veerohkem kui meie Maa, leidub seal mitmekesist inimasustust, Vastsevalla rahvad teiste seas.
Ekurana neljandal on kaks looduslikku kaaslast. Suurem kuu on tihke atmosfääriga, elurikas ja osaliselt asustatud, väiksem ei ole. Vastsevalla rahvaste argikeeles öeldakse nende kohta lihtsalt suurkuu/suurekuu ja väikekuu.
Sarnaselt elusoodsad süsteemid paljude kohastatud ja asustatud maade ja kuudega koonduvad fiktiivsesse täpsustamata piirkonda kuskil Linnuteel.

LL: inspiratsioonipiltide allikaid ei oska kahjuks viidata, Pinteresti algoritm vahendas...

 

Tikuta käänas pead ja vaatas.
Ei, taevas on ikka tuttav.
Hästi, peaaegu tuttav.
Samad tähed, samad kujud.
Ainult kodutaeva kaks kuud, suur ja väike, olid puudu.
Või kuidas võtta - väikekuu ju paistis tegelikult siin ka. Siin laiutas ta loperguse hiiglasena madalas, hambuliste ahelike varjus, luuras edasi-tagasi, ubis vahel kõrgemale, vahel vajus kulmudeni kurude taha.
Aga alati, kui Tikuta sai mahti silmapiiri uurida, oli ta seal.
Ega suurem kuu ka päriselt kaotsis ei olnud.
Tikuta astus ettevaatlikult lumme.
Taevast on jah puudu, aga jalgade all krudiseb päris hästi.  
Ja veel kaugemal jalge all, hoopis teispool kuud ja silma eest varjul, seal kümbleb kaksiktähtede kiirtes Ekurana Neljas ning vastsevalla asundused ta pöörijoonte vahel.
Kodu.
(Peatükk 1)

“Suurekuu hommikutormid. Nendest räägiti ühislaagris. Kas sa ei mäleta?”  
Hommikutormid?
See kõlas kahtlaselt tuttavalt.
Ilmselt siis, kui neist räägiti, puudus tal suurekuu oludest sisuline arusaamine ja õpetussõna lendas teisest kõrvast sirinal välja.
“Ookean, soe,” aitas biotehnik meenutada. “Kütab …”
Ookean, pidevalt soe … kütab kaootilisi õhukeeriseid …
Jah muidugi!
Keegi supertaibu tegi neile harjutuslaagris kokkuvõtte, kuidas Suurekuu planeedipoolsed mered püsivad kogu kuutsükli vältel soojad. Kuidas ainult kitsamates lahtedes mägede vahel, seal kus kuu lähem ja kaugem külg teineteist kivistes keerdudes embavad, jõuab öötalve lõpuks tekkida virelev jääkirme. Kuidas meremassiiv kütab omakorda õhumasse ja kuidas need kuu merepoolse päeva hoogu mandripoolele edasi kannavad, nõnda et kui päeva ja pimeda piir sõuab suurekuu kaugemale küljele, jälitab hommikut võimas tormidevöönd.
Kõik see oli tal meeles.
Tegelikult ta kuulas ja pani tähele küll.
Aga siis kui supertaibu sellest kõneles, teadis Tikuta juba, et neid see nagunii ei puuduta, sest maleva rännakupunktid seati suurekuu tagaküljel kõik sisemaale. Siia mandrisüdamesse, ahelike vahele pidid koidikumarudest jõudma kõigest tasased jäänuk-virvendused.
Kena virvendus küll, mõtles Tikuta kui end keeristega võideldes pervele vinnas.
(Peatükk 19)

LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.