Tagavara-maleva lood: katkend peatükist "Puskarisemu"

Peatükkk "Puskarisemu" tabab tagalatehnik Tikuta ja tema üksuse ülema puhkehetkelt. See toimub raamatu keskpaiku, siis kui üksuse rännak üle öötalvise kuupoole kipub pikale venima.

 

“Aga mis ma ikka pikka jorisen. Sa ennist mainisid mingit sünteesi?”
“Just!” Tikuta hüppas püsti, tänulik, et piinlik teema katkestati. Ta avas seina peidetud luugi, mille taga paiknes kuivatikapsel, ja sikutas sealt välja tüseda põlvekõrguse püti. Selle ülemist kolmandikku kattis tihe mustjastuhm materjal.
Pütti nähes tõmbus ülema nägu naerule. “Kas mu vanad silmad petavad, või on teil siin tõesti üks puskarise…  see, ma tahtsin öelda grafeenkurn?”
“Ei peta. Palun, siin on teile süntees!” Tikuta hakkas pütipealse klambreid maha keerama, kuid paigale sunnitud sõrmed, mille kohmakust munder veelgi võimendas, jäid haaramisel ette.
“Las mina proovin.” Ülem keerutas anumat. “Kuidas ta käiski... sõelaosa saame siit lahti, siit keeran vaheklapi kinni... ja siit pritsime saaduse välja.”
Tikuta ajas silmad suureks. “Sul sujuvad need liigutused kuidagi kahtlaselt hästi.”
“Hästi jah! Omal ajal oli meil Rautupu pardal ka üks puskarisemu kokku pandud. Ja ma ei saa teisiti, kui pean jällegi kiitma doktor Okanot - siis oli ta küll alles algaja välimeedik. Temal õnnestus siit ja sealt laborikoli leida, peatuste ajal kohalikega kaupa teha, osa juppe nuputas ta veel ise juurde - meil tookord polnud pardal mingit laborit ega kompilaatorit, kasutada tuli seda, mis olemas oli - kuni lõpuks saigi tööle. Ja muidugi ei olnud meie puskarisemu nii ilus ja sile, kui teil siin.”
“Eks jah, meil on sihipärased jupid kohe kaasas, emalaeva tagala andis.”
“Ah koguni emalaeva tagala?” Ülema üllatus tundus siiras.
“Muidugi! Selline on tagala kirjutamata seadus: pikematel retkedel pannakse hiljemalt poole tee peal motiveerivad sünteesid käima.” Kõneldes sobras Tikuta seinalaekas ja tõi lauale kaks pindpinevus-topsikut. “Me juba maandumisest saadik korjame kääritamiseks süsivesikute jääke. Poole tee peal panime esimesed ühikud  grafeeni alla ja uus kääritatud sodi läks katusele külmutusse.”
“Vaata siis!” teatas ülem rõõmsa üllatusega. “Terve käsuahel, millest mina midagi ei tea.”
“Rohkem nagu sünteesiahel! Kel tarvis, see teab.” Naeru pugistades seadis Tikuta topse väljalasketoru otsa.
“Nõnda, nüüd siis paluks volitatud isikute hinnangut. Et kas ta üldse juua kõlbab?”
Nad noogutasid teineteisele ja luristasid topsid hooga tühjaks.
“Uhh…” Ülem pilgutas vesiseks tõmbunud silmi ja ahmis õhku. “Vaata, see … see on säherdune strateegiliselt kaalukas küsimus. Ei tohi otsustada ülejala. Kas võib ehk olla kopitus sisse löönud? Ma arvan, et hästi vaetud otsuse langetamiseks on tarvis andmeid juurde koguda.”
“Jaa,” kiitis Tikuta takka, samuti silmi pühkides. “Strateegilistes küsimustes tuleb teave ikka hoolega läbi kaaluda. Palun.”
Teist topsi luristati juba aegluubis, aegajalt silmi lakke pöörates ja mõtlikult nohisedes.
Sedamööda, kuidas vänge lõhnapilv tagalakontori pragudesse puges, sulatas tulivee hingus külmakipituse Tikuta kuklast.

Vaata Reaktorist ka selle peatüki enneammust versiooni koos Kärt Mikli illustratsiooniga!
 

LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.