rujanaut

Veel enne, kui oktoober päris läbi sai, jõudis kuulajateni Bix Pokupoja jutt "Sepatütar":  http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-68-osa-b-pokupoeg-sepatutar/   Toetajatele saadeti aga lisalooks M. Kendricki "Õhtujutud tütrele" Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 .    

Kirjutab: Zarvik  "Mh, no olgu," sõnasin ma vastuseks, üllatades ka iseennast. See oli teine november aastal 2019 ning mu kolleeg kutsus mind just kuuga romaani kirjutama. Juba see idee ise oli absurdne - kirjutada 50 000 sõna kolmekümne päevaga. See tähendas, et iga päev tuli toota vähemalt 1666 sõna. See oli küll ilusasti saatana numbri moodi, kuid ebarealistlik. Hetkel, kui ma selle vastuse andsin, olime me juba kahe päevaga maas. Lisaks polnud mul ka plaani. Ehk siis kirjutama hakata oli üsna absurd. Miks ma siis jaatavalt vastasin ja ülesande vastu võtsin? Sest mind oli mõnda aega kummitanud mõte kodukootud lauamängusüsteemist, mis oleks sama eepiline kui Dungeons & Dragons, kuid põhineks meite enda muhedal mütoloogial. Selleks tuli aga proovida, kas ma suudan üldse meie haldjate, härjapõlvlaste, krattide, nõidade ja muude olevustega korraliku seikluse kirjutada. Tuli välja, et suutsin küll. Ma ütlesin jah küll ainult vaistu pealt, kuid pagan, kirjutada oli äge. Jah

Tegelikult ma lugesin neid kasulikke arutlusi juba juunis ja tahtsin kohe kokkuvõtvalt jagada ka, ja siis see mustand jäi kuhugi kopitama...  Ühesõnaga, kirjanik Patricia C. Wrede, kelle blogi ma poolregulaarselt loen, arutles koos lugejaskonnaga kirjatöö toppamajäämise teemadel ja tema arutluskäik ajas mul kõrvad kikki, sest tabas just neid küsimusi, mille kallal ma ise tookord pusisin.  Üks lugeja kirjeldas oma kirjutamisseisakut kolme aspekti kaudu: 1) oled jännis, sest mitte kuidagi ei taha praegu selle tekstiga tegeleda, 2) oled jännis, sest loos seisab ees suuremat sorti üleminek või ajahüpe, 3) oled jännis sest ei oska järgmist stseeni ära lahendada.  Patricia võttis sellest jaotusest kinni ja viskas omakorda õhku küsimuse, et kuivõrd võib looga tegelemise vastumeelsus tuleneda teisest kahest punktist (ja nende omavahelisest koosmõjust)? Ehk teisisõnu: tekstivastikus ei teki tühja koha pealt ja kirjutades tekib see päris tihti siis, kui sa justkui tead täpselt, kuhu lugu välja p

Oktoobri ulmereedel oli topelt põhjust Tartusse koguneda, sest ees ootas järgemööda kaks raamatuesitlust. Kõigepealt tuli linnaraamatukogu saalis esitlemisele kevadise ulmejutuvõistlue kogumik (meenutuseks: võistluse tulemused hõigati maha selle aasta mais ). Selleks rivistati autorid lava peale üles ja Sulbi siis pinnis neid ohutust kaugusest. Laval istuvad vasakult lugedes: Karri Tiigisoon, Andrei Samoldin, Martin Leis, Marek Liinev, Joel Jans, pärast sama koha peal Jaagup Mahkra, Piret Frey, Lyyli Suuk, Kristi Reisel, Manfred Kalmsten, Tim Hornet.

Ilmunud on Reaktor nr 144!    Noppeid:  - Soobli järjejutt jõuab lõpuni , lisaks pinutäis tavalisi jutte.  - Mu seesmine ajaarvamine tiksub ikka veel seal kuskil suve ja Estconi juures, sellepärast on väga värskendav lugeda arvustusi asjadele, mis ilmunud juba pärast Estconi - näiteks kogumik "Ohver" . (Teisi arvustusi alles avastan.)  - Meelis Kraft arutleb hullu teadlase eetika teemadel. - Septembri ulmestaar on Karri Tiigisoon. Vägesid juhatasid Joel ja Riho, kaanepildi tegi Marion Pedask.

(Järjejutu "Vihma seitse nime" viimane osa ilmus tehniliselt võttes augustis, aga ma ei viitsinud selle kohta eraldi postitust teha.) Septembris jõudis kõigi kuulajateni H.S. Whiteheadi jutt ”Williamson”:  http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-67-osa-h-s-whitehead-williamson/   Toetajateni jõudis sama jutt lisaks helile ka pildis. Aga toetajate poputamine sellega ei lõppe! Veel mahtus septembrisse koguni kolm TuTuX-juttu:  "Õnnetus" Claverhouse Emails sarjast, J. M. Kendrick "Soovide puu" ja D. Hantke "Kevadkoristus". Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 .

Kirjutab: Zarvik Kel näpus viimane Täheaeg leiab sealt minu (Tim Hornet) jutu Kuningatütre Vari, mis sai jutuvõistlusel teise koha. Tore saavutus, kuid selle jutu taga oli ka kuudepikkune nokitsemine. Nüüdseks on sellest tööst juba omajagu möödas, nii et ma kõike enam isegi ei mäleta, kuid proovin sellegipoolest väikest sisekaemust anda. Miks? Sest ma ei taha jätta muljet, et kirjanikud on üligeniaalsed ja mõtlevad kõik paugupealt välja. Kribamine on protsess. Soovitan jutt enne läbi lugeda, kuna see postitus siin rikub kõik maagia ära. Kel raamatut veel pole, siis saadaval Apollo ja Rahva Raamatu poodides. Mugav ja soodne on osta ka otse Fantaasia kirjastusest . Loetud?  Äge. Alustame siis algusest. On 17. September 2022. Ulmekirjutamise päev Tallinna Keskraamatukogus (tunnetuse järgi veel suvi). Olen kohal, sest pole väga oma nägu näidanud ning lisaks saatsin ka mitu tööd ulme ülilühijutu võistlusele, mille tulemused siin avaldatakse. Suuri eeldusi pole, aga noh äkki joppab (joppas k

Reedel, 8. septembril toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Berit Sootaki romaani “Hõberebane” esitlus. ("Hõberebane" lõpetab triloogia, mille alustas "Viimane hingelind" ja jätkas "Ilmalinnu laul"). Autoriga vestles Indrek Hargla (LL: Kui hästi läheb, tuleb varsti video ka.)    "Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist .   

Ilmunud on Reaktor nr 143!  Noppeid:  - Sita pealt sirgub lootus! Ehk: ülevaade hopepunk haružanrist ja selleteemaline  üleskutse .  - Estconil kõlanud Tormi ettekanne Hõbedase planeedi pääl... ilmub kirjalikult, täiendustega .  - Samuti Estconi järellainetes - laiem publik saab samuti pead murda mälumängu küsimuste kallal.   - Vampiirid on jälle hirmsadkoledadjõledad, vähemalt kinolinal .  - Juttude seast (ja jutuarvustustest) leiab taas/ikka kevadise jutuvõistluse materjali, nüüd juba töödeldud-täiendatud kujul: Altement , Mälk , Reisel ; lisaks muid jutte mitmesuguses vormis.  - Augusti ulmestaar on Lüüli Suuk. Vägesid juhatasid Joel ja Riho, kaanepildi tegi Liis Roden. Veel uudist:  Maarja Kruusmets käivitab Reaktori noortenurga ja kutsub saatma kaastöid!  On see nüüd kokkusattumus või kosmiline ettemääratus, aga samal ajal pakub Mairi Laurik Tartu noortele taas võimalust koguneda raamatukogus ühiskirjutamiseks (ulme pole kohustuslik). Loe lähemalt Linnaraamatukogu lugemissoovit

Hooandjast saabus kiri, et lugejate rõõmuks on valmis saanud Hämmastava Asfaltmehe koomiks, tähendab selle esimene osa. Kampaania juurde käis veel muud meediat ka, muusika ja esitlus ja esinemised ja värgid, aga mina, lihtne lugeja, muud ei tahtnudki kui digikoomiksit. (Sealt pärinevad ka siinsed kuvatõmmised. Loodan, et tohib.)  Tegevus toimub sügaval nõuka-ajal. Seda reedavad nii napp toasisustus (stiilipuhtalt kolepruun!) kui peategelinski Osvaldi moekas mullet ja sangvunts. Valge maika ja hambapastatuubi disain on ka autentsed. Tegevuse korterist õue suundudes küll ajastutruudus pisut mureneb: nõukaaja teed ega majad ei olnud kunagi nii siledad, muru nii roheline, soojak nii prink või torud nii siredad. (Tollel ajal pandi maa sisse ainult jämedat betooni! Ma tean täpselt, me käisime selle otsas turnimas, kui tööd pooleli olid.) Ehitusmasinad näevad ka kahtlaselt kaunid välja ja majade vahele on eksinud veel eriti superkahtlane väljamaa malli masin. Muidugi, võimalik, et nii paista

Kirjutab: Zarvik Ma olen usinamalt ulmet kirjutanud umbes kolm aastat ning tagasi vaadates tundub toodetud lugude hulk üsna müstiline. Neid on Reaktoris ilmunud üle kolmekümne. Tõsi, paljud neist on lühemavõitu, kuid on tulnud ka mõned üsna pikad ja samal ajal on tegemisel olnud ka kaks raamatukäsikirja (mis on endiselt tegemisel). Sellest on ligi kakskümmend aastat möödas kui ma oma esimesed paar üllitist ulmeilmas avaldatud sain (Algernonis), millele järgnes pikem paus kirjutamisest. Kuid see ei tähenda, et mul oleks olnud pausi luguse rääkimisest. Selle kahekümne aasta sisse mahtus seitse, mille jooksul sai improteatrit õpitud, õpetatud ning oldud väga erinevate formaatidega laval nii Eestis kui välismaal. Etendusi (regulaarsed+firmaüritused) oli vahel isegi viis-kuus korda nädalas (kui jätta kõrvale improfestivalid, kus sa võisid olla laval isegi 3-4 korda samal õhtul). See tähendas, et viis-kuus korda nädalas pidid sa rääkima lugu ja mitte lihtsalt selle kohapeal välja mõtlema vai

Juba esmaspäeval, kui nägin kohviku kuulutust , teadsin, et ei saa jätta kasutamata oma geograafilisi privileege ning pühendan laupäeva meeleliste naudingute kuurile.  Seekord kaalusin täiesti tõsiselt, kas ehk kasutada veeteed, sest Sauna alt Saessaarde oleks kanuuga üsna libe liug! Mõned sõlmküsimused jäid siiski ripakile (kuidas ma vahepeal paadi pargin? Kes pärast minu eest ülesvoolu sõuab?), nii et lasin end kodustel lihtsalt möödaminnes küla vahele poetada. Õige koht näitas ennast juba kaugelt kätte: kesa peal kerkis elusuuruses Chappa'ai ja selle mulgust terendas ootuste horisont.  Kuna menüü tundus just paraja pikkusega ja hinnakiri mõistlik (nagu reklaamitud), leidsin, et ei hakka end valikute tegemisega katkestama, vaid proovin järgemööda kõike.    Kohvik alles avas end ja pearoad veel küpsesid, niisiis mekkisin paar raundi araabiapäraseid pirukaid ja tegin asja kokteilileti äärde.  (Siinkohal tuleb ära öelda, et ma pole mingi toidutundja ja veel vähem arvaja ning selle