rujanaut

Täna keskööl, kui kakk huikab oma viisteist korda, lõpeb Hooandja kogumisring Tagavara-maleva kirjastamiskulude tasumiseks. Võidukat lõppu tähistan järjekordse videotervitusega Sauna loomevõpsikust.  Nüüd jätkub töö juba vaiksematel tuuridel. (Pealegi, ka teised kirjatööd vajavad tähelepanu.) Kui aga otsid kampaania ajal postitatud lisapalasid, siis leiad kõik siit #hooandja märksõna alt .

Teie ees on "Tagavara-maleva" viimane pikem tekstikatkend. Peatükkk "Välisalk" laseb meil õige pisut piiluda raamatu teise poole tegemisete vahele. Selge on see, et kuhugi jälle minnakse. Aga kes täpselt läheb, kuhu läheb ja miks läheb? Selle teada saamiseks on vaja raamatu ilmumine ära oodata! Selles, et asendamatu tagalaspetsialistina läheb retkele Tikuta üksi, ei olnud algusest peale mingit kahtlust. “Küll kroonik sul arvet pidada aitab,” pomises laopealik ja tõmbus arutelust kohe eemale. Tikuta kujutles vaimusilmas, kuidas laopealik, kelle jaoks juba kõrvalroomuki väisamine tähendas hirmsat ähmiolukorda, püüab tundmatul laeval võõra meeskonnaga lävida, ega suutnud naeru tagasi hoida. Ta ise aga … Alles nüüd, kui uus tundmatus ees ootas, tajus ta, kuiväga olmetakerdused olid temas toitnud igatsust päris vastutuse ja tõeliste ohtude järele. Ja päris-päris ülesannete, niisuguste, mille täitmiseks ta end suurmissioonile üldse kirja pani! Murda teispoole mugavushori...

Vaikelu on minu koduvillane nimetus asjade ja ainete ajas tarduma sundimise tehnoloogiate kohta (jajah, ingliskeele lugeja tabab ilmselt kohe ära seose sõnaga “stasis”). Alles hiljem lisasin vaikelu-vidinate kõnelusfooni väljendi “entroopianihe” - see oleks siis üldisem protsess, mille käivitamisega vaikelu või “ajatardumus” saavutatakse. Tegu on kõige puhtakujulisema handwavium iga, millele nime andes püüan siiski sütitada kujutlusi sellest, mis printsiipidel võiksid need protsessid töötada, mida oleks vaja teada ja mõista selleks, et vidinad tööle saada ja nõnda edasi. Seda eraldi kuskil välja kirjutatud ei ole, aga omas peas on mul selgeks mõeldud, et terve kogum fiktiivseid tehnoloogiaud - nagu vaikelu, aegruumi-hüpped ja kohalik külgetõmbekontroll tulenevad kõik samast murrangust tegelikkuse mõistmisel (siia juurde käib ka eeldus et see mõistmismurrang on meie tänapäeva arusaamise tasemest mitu järku kaugemal kui näiteks mikroobiteooria on miasmide-õpetusest). https://pixabay.com...

 Kirjutab: Zarvik  Eelmisel kuul toimus Tartus järjekordne Fuusia mäng, millest tuli ka ilustatud kokkuvõte Reaktorisse . Taaskord oli kirjutamine suur koostöö: mina kütsin ning teised mängukaaslased täiustasid ja parandasid. Mängule endale eelnes aga posu kõnesid, seda nii mängujuhtidega kui ka ilma. Miks? Sest me pidime olema samal lainel, mis olukord maailmas on; teadma, mis on meie esinduse eesmärgiks. Üheks eesmärgiks oli "oh kes selle küll tegi? Kindlasti mitte meie!" vastukampaania pahale Prohvetile, kes lubas suure suuga kõigile indeks 100, samas kui Volta lähenemine on alati olnud indeksi tõstmine hea töö eest. Indeks näitab % mis sinu kehast on masin ning see ei tähenda, et sa näed välja nagu masin. Pigem tihti isegi vastupidi: mida kvaliteetsem töö, seda "mittemasinlik" väljanägemine.   Ilmselgelt pole indeks 100 midagi sellist, mida on lihtne või odav teha, seega tulid meil kasutusele väljendid "rämps-indeks" ja "räpane indeks". Tõsi,...

Maastikul jagatud teave jõuab maleva-vabatahtlikuni väga mitmeid teid pidi. Lihtsamad, meie-tänapäeva sarnased lahendused on näiteks käsi- ja seinaterminalid või sõidukitesse, mundrisse ja kõnduritesse sisseehitatud kõne- ja kuvaliidesed, ekraanid, projektorid.   Staabilaud , põhimõtteliselt suur lapik puudutusekraan, on samuti tänapäevaste vahenditega tehtav lahendus. Sellega võrreldes uudsemad ja eksootilisemad on dünaamilise kuju ja suurusega kuvamembraanid (neid kujutledes liikus mu mõte muuhulgas Reynoldsi “Pushing Ice” kosmoselaevas kohatud lehtarvutitele ehk flexie -dele). Sidesõba on pilti ja heli edastav nutikangas, millest saab vormida sobiva kuju ning suunaga teabevahetus-pinna. Liitkeskkond moodustub simuleeritud tajudest ettemanatud keskkonnas. Taolist immersioonikeskkonda on võimalik kogeda näiteks individuaalmundri vahendusel, aga ka näiteks mitmesuguse tervisetaaste-vahendite abil. Liitkeskkonna üks eripära on kasutaja liikumatuks fikseerimine - see töötab justna...

Kokariisikas - rahvapärane nimi mürkrohelise mahlaga sümbiontseenele, mille niidistik rikastab kultuur-kokapõõsa kasvupinnast ja mille viljakeha akumuleerib mõõdukas koguses selle alkaloide. Kompileeritud erinevate sugukondade baasil, kohastatud konteiner-kultiveerimiseks. (Pandagu tähele, et siin pole tegu loomulike liikide loomulike protsesside rakendamise ega ka mitte meie mõistes  kodustamise-aretamisega, vaid igatpidi inseneeritud interaktsiooniga, mille mehhanismid tulenevad fiktiivsest lähtealusest “see töötab”.) Korjatud viljakehad viilutatakse, kuivatatud laaste kasutatakse väliolukorras ergutina (kontrollitud kasutus). Nähtav kõrvalmõju - kokariisikat närides värvuvad hambad rohekaks.  Tuletis Craiyoni pildimasinast   Suurepärane!” vastas peameedik Okano ootamatult reipalt - tema “medikamentsed ametihüved” vist juba mõjusid. “Aga praegustes tingimustes võtke arvesse veel võitlejate lisakoormust ja tuulest tingitud soojuskadu. Ma lisaksin energiakulu-normile julg...

Veebruari otsalõppemisega võidu joostes ilmus Reaktor nr 161!    Noppeid:  - Kirjaniku-intervjuus Rait Piir !  - Düstoopne mõtisklus Kalverilt .  - Zarvik vahendab taas tegelasmuljeid Fuusia-sarja larbilt .  - Kivimäe jätkab muusika/ulme tumeda risttee vaatlust (algus eelmises Reaktoris).  - Jutte jagub seekord õige rohkelt - ja et jaguks ka edaspidi, kestab veel kuu aega Ulmeühingu jutuvõistlus !  Vägesid juhatas Kalmsten, kaanepilt Eva Parbus. 

Peatükkk "Pehme maandumine" paikneb raamatu esimese poole päris lõpus. Siin pean ma katkendeid valima juba õige hoolikalt - nii, et õnnestuks suuremate küsimuste osas põnevust üles kütta, aga vastused siiski enda teada hoida. Saan avaldada niipalju, et selles rännakupunktis peavad meie vabatahtlikud trotsima nii maastikku, ilmastikku, masinatõrkeid kui juhtimisküsimusi. “On ikka perseauk.” Masinaoperaator Sonora virutas kamaka lahtist pinnast astangust alla. Peotäis lagunes esimesel kokkupõrkel pudiks, mis sügavusse põrgeldes lumetuhka kaasa tõmbas. Nüüd oli masinaoperaatorite kord valliharjal seiret teha, seekord juba krattide saatel. Teised hoidusid servast eemale ja võtsid vaikides vastu detaile, mida näitas operaatorite pildiülekanne: kraatrivalli lumevaba väliskülge päevakiirtes kümblemas ja varjude halla valli siseküljel, sööstunurka, kus sujuvast veerest sai äkiline kallak, kraatri seintele kuhjunud kohevat lund, mis varjas silma eest astangute kuju, ning viimaks - püü...