rujanaut

Kuna paar viimast neljapäeva on ühiskirjtamise asemel toimunud iseseisev inspireerumine, valmistas Mant kirjutajatele innustuseks paar asjakohast meemi. Inspireerugem!   * LL: inspireerivad kirjakud on muide pärit selle albumi kaanelt: https://mpsc.bandcamp.com/album/gala

Mik vaatas mõtlikult oma kätele kõrvetatud arme. See oli üleminekuriitus, mis kinnitas ta valiku kogu eluks. Samal päeval lõpetas ta ka oma habeme lõikamise. Ta oli tulnud pika tee. Musta vööni rippuv habe, kui ka vöö ise, olid selle tõestuseks. Ta oli treeninud hommikust õhtuni, päevast päeva, nädalast nädalasse. Mediteerinud, olles kaelani jäises vees. Olnud kuude kaupa söömata. Seda kõike oma keha ja vaimu treenimiseks. Ning nüüd oli ta siin. Kogenumad uskusid, et ta saab selle tööga hakkama ning olgugi, et ta polnud ise selles kindel, ei hakanud ta targemates kahtlema - olid nad ometi näinud tema kasvu kõrvalt. Ta võttis sõõmu karget õhku ja hingas selle aeglaselt välja, valmistades end vaimselt ette. Ta pidi trotsima pakast ja tuult. Tegema oma tööd, jätmata isegi ühtainsat jälge endast pehmele lumele. Lisaks pidi ta tegema seda kõike riietuses, mis paistis silma kui homikune päiksetõus. Hoolimata kõikidest takistustest pidi ta olema nähtamatu või kaotama oma au. Ta pani silmad ki

(Kogus ja koondas Laura)  Hiljuti lõppenud novembrikuu ühes maid ja rahvaid hullutava romaanikirjutamise-taudiga ei jätnud puutumata ka Rujanaudi ja Tartu ulmekirjutamise töötoa rahuarmastavaid nurgakesi. Nüüd kui oht on möödas, uurisin käeulatusse jäänud kirjutajatelt, kuidas neil see raske aeg õnnestus üle elada. ZARVIK pääses sedakorda peaaegu puhtalt. Tõsi, ta kirjutas juba ennetavalt puhtsüdamliku ülestunnistuse ühe varasema novembri kohta ( loe siit ) ja novembrikuu sees jagas kasulikke tähelepanekuid kirjutamisstiilide teemal ( loe siit ) Enda kaitseks on tal öelda järgmist:  Ma küll see aasta NaNoWriMo ei teinud, küll aga toimetasin oktoobris oma 2020 aasta nanoka musta teksti lõpuks loetavaks ära (paneb veel komad selle aasta sees ära ja siis võiks kirjastusele saata)  ja nüüd võtsin  just 2019 aasta oma uuesti ette et ümber kirjutada. EGE: Mina üritasin luua kirjutamisharjumust ehk siis sobitada omavahel E-R töötamise ja piisavas mahus kirjutamise. Ei õnnestunud. Lohisesin ki

Ei, see pole nüüd kiitus tuntud rokkbändile. Hoopis väike tähelepanek, et meie pisike ulme, mulje ja kirjutamise blogi nimega Rujanaut sai nüüd ametlikult aastaseks. Esimene postitus siin nägi ilmavalgust teisel detsembril 2022 ja lubas, et me hakkame postitama ulme kirjutamisest, nägemisest, lugemisest, kogemisest ja muudest asjadest. Seda otseloomulikult oma marinaadis, omas tempos ja oma mätta otsast. Pildil: rujanautlased? rujanaudikud? rujanised? rujanikud?... oeh, oleks meil vaid mõni kirjanik, kes sõnu tunnkes. Mis on siis selle aasta jooksul toimunud? Kas me saime oma lubadusega hakkama? Ma ütleks küll. Postitusi on ligi saja ringis (enamik neist meie pea-rujanaut Laura poolt) On ilmunud mängumuljeid, Reakori ja Tumedate tundide meeldetuletusi, reisikirju, kirjutamise võtteid kui ka muud põnevat. Mitmed tekstid on siit isegi hiljem Reaktorisse lipanud. 16 korda on toimunud blogipõrgatus, 14 korda oleme rääkinud kirjutamisest endast ja 8 korda on saanud Mandi meemiveski endale e

Kirjutab: Zarvik Kui on üks film, mida ma olen vaadanud vähemalt viiskümmend korda ja mis endiset aitab mul oma loominguga toime tulla, siis on see Everything is a Remix . See aasta ilmus 2023 remix sellest, mis sisaldab nii meeme, mänge, uuemaid filme kui ka mõtisklusi AI teemadel. Ma ise soovitaksin aga pigem 2015 aasta filmi /seeriat (tootja ise kah ei tea kumb see on), kuna see toob minu arvates paremaid näiteid teiste materjali kasutamisest uue loomingu tegemiseks (kõik on YouTube 'is vaadatav. Kes otsib, see leiab). Miks see aitab? Sest paratamatult tunneme me kõik vahel, et see mida me teeme on juba ammu tehtud, et see pole originaalne. Everything is a Remix ütleb aga: "Mis siis? Ükski asi pole üdini originaalne."  Kindlasti pole ka paljude lugejate jaoks see tekst siin midagi originaalset.  Kuid meie seas leidub endiselt neid, kes näevad loomingulisust kui midagi maailmast eraldiseisvat. Õigupärast inspireeris mind seda teksti sin kirjutama just üks seda tüüpi ar

 Valminud on Reaktor numbriga 146!  Kui vahel olen ulmeajakirja sisu juba valmimise eel salakesi piiluda saanud, siis seekord hõivas mu novembri kirjutamis-hoogtöö. Sellepärast avan uut numbrit lausa puhtalt lehelt ja loen lapseliku põnevusega! (Eks kaanepilt õhutab ka seda  seikluslikku maalt-merelt-kosmosest meeleolu.) Noppeid:  - "Juba alustasside pesemine võtab nii palju aega et armastuseks jääb õige vähe järele." Ehk: Jürka kirjutab ausalt ja halastuseta sellest, mis jääb lugeja silmis järele raamatu sisust, kui vormindus on valitud dominantseks elemendiks .  - Tõnis jätkab ulmeteemade akadeemilise käsitlemise vaatlusi Michael Hauskelleri utoopia-tõlgendustega . - Uued jutud: Hornet , Reisel , Looveer , Kõlu , Herbst , Veske !   - Arvustusi, arvamusi, repliike, rubriike alles hakkan lugema. Vägesid juhatas Joel ja pildimasin kuulas tema sõna. 

Kirjutab: Zarvik Pealkiri ei vihja sellele, et sa peaksid kirjutama koodi või midagi sellist. Pigem tahaksin ma vaadata meetodeid kuidas koodi kirjutatakse. Ma olen eelnevalt kirjutanud sellest, kuidas improteatri lähenemine aitab (minu jaoks vähemalt) kirjutada, kuid täna tahaksin ma võtta inspiratsiooni hoopis IT sektorist, võrreldes selliseid lähenemisi nagu Agile ja Waterfall ning pannes need kirjutamise konteksti. Mis on  Agile?   Sisuliselt (ja väga lihtsustatult) saab selle idee võtta kokku nii: Sul on eesmärk mida sa tahad täita ning ajaperiood (sprint), mille jooksul tuleb valmis teha minimaalne funktsionaalsus, mis selle eesmärgi ära täidaks. Tähtis on see, et lõpptulemus oleks funktsionaalne tervik. Ajaperiood on kusjuures üsna lühike. Et seda ideed illustreerida, ütleme et sul on eesmärk teha liikumisvahend punktist A punkti B. Esimese lühikese intensiivse tööperioodi (sprindi) lõpuks oled sa valmis saanud rula. On kiirem kui kõndimine ja täidab funktsiooni. Järgmise spri

Kui augustis [LL: nüüd siis juba mullu augustis!] ilmus Bioreaktor , kirjutasin sinna ülevaate arvutimängust Waking Mars, mille keskmes on ökosüsteemide häkkimine. Ülevaate jaoks oli vaja värskeid ekraanitõmmiseid ja kuna selleks oli nagunii uus läbimäng plaanis, otsustasin ühtlasi videosalvestuse ka käima tõmmata.  See postitus on eelmistest mõnevõrra erinev. Nimelt saan siin lõpuks kogu mängule tagasi vaadata (Reaktoris ilmunud ülevaate leiad siit ).  Aga lisaks sisaldab see planeerimata kronoloogilist hüpet, mis omakorda annab põhjust eelmisi postitusi meelde tuletada. Siin nad on: esimesed hüpped , ohtudega sina peale saamine , esimesed suured avastused , keerukamad süsteemipõhised mõistatused , osavust nõudvad süsteemipõhised lahendused , pausist tingitud tagasilangus ja maailma taasavastamine , keerukamad kombinatsioonid ja peaprobleemile otsavaatamine .  Sel hetkel jäi edukast lõppmängust vaid paar sammu puudu ja veel paar videot ootasid postitamist. Jätkakem! Osa kakskümmend

 Õõvakuu Reaktor numbriga 145 on üleval!      Noppeid:  - Tõnis heidab pilgu artiklile, mis käsitleb kohalikku noortekirjandust . Ütlevad, et see on uue rubriigi algus.  - Sulbi vaatab kriitilise pilguga Asumi-sarja .  - Arvustajate lugemislaual tuugenid , professor Kozarin ja Tommyknockers . - Oktoobri ulmestaar on Tanel Pern. Vägesid juhatas Joel, kaanepildi tegid Mahkra, Riho ja imeline massin.

Veel enne, kui oktoober päris läbi sai, jõudis kuulajateni Bix Pokupoja jutt "Sepatütar":  http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-68-osa-b-pokupoeg-sepatutar/   Toetajatele saadeti aga lisalooks M. Kendricki "Õhtujutud tütrele" Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 .    

Kirjutab: Zarvik  "Mh, no olgu," sõnasin ma vastuseks, üllatades ka iseennast. See oli teine november aastal 2019 ning mu kolleeg kutsus mind just kuuga romaani kirjutama. Juba see idee ise oli absurdne - kirjutada 50 000 sõna kolmekümne päevaga. See tähendas, et iga päev tuli toota vähemalt 1666 sõna. See oli küll ilusasti saatana numbri moodi, kuid ebarealistlik. Hetkel, kui ma selle vastuse andsin, olime me juba kahe päevaga maas. Lisaks polnud mul ka plaani. Ehk siis kirjutama hakata oli üsna absurd. Miks ma siis jaatavalt vastasin ja ülesande vastu võtsin? Sest mind oli mõnda aega kummitanud mõte kodukootud lauamängusüsteemist, mis oleks sama eepiline kui Dungeons & Dragons, kuid põhineks meite enda muhedal mütoloogial. Selleks tuli aga proovida, kas ma suudan üldse meie haldjate, härjapõlvlaste, krattide, nõidade ja muude olevustega korraliku seikluse kirjutada. Tuli välja, et suutsin küll. Ma ütlesin jah küll ainult vaistu pealt, kuid pagan, kirjutada oli äge. Jah

Tegelikult ma lugesin neid kasulikke arutlusi juba juunis ja tahtsin kohe kokkuvõtvalt jagada ka, ja siis see mustand jäi kuhugi kopitama...  Ühesõnaga, kirjanik Patricia C. Wrede, kelle blogi ma poolregulaarselt loen, arutles koos lugejaskonnaga kirjatöö toppamajäämise teemadel ja tema arutluskäik ajas mul kõrvad kikki, sest tabas just neid küsimusi, mille kallal ma ise tookord pusisin.  Üks lugeja kirjeldas oma kirjutamisseisakut kolme aspekti kaudu: 1) oled jännis, sest mitte kuidagi ei taha praegu selle tekstiga tegeleda, 2) oled jännis, sest loos seisab ees suuremat sorti üleminek või ajahüpe, 3) oled jännis sest ei oska järgmist stseeni ära lahendada.  Patricia võttis sellest jaotusest kinni ja viskas omakorda õhku küsimuse, et kuivõrd võib looga tegelemise vastumeelsus tuleneda teisest kahest punktist (ja nende omavahelisest koosmõjust)? Ehk teisisõnu: tekstivastikus ei teki tühja koha pealt ja kirjutades tekib see päris tihti siis, kui sa justkui tead täpselt, kuhu lugu välja p