Laura mängib: Waking Mars (8). Võiduka lõpuni!

Kui augustis [LL: nüüd siis juba mullu augustis!] ilmus Bioreaktor, kirjutasin sinna ülevaate arvutimängust Waking Mars, mille keskmes on ökosüsteemide häkkimine. Ülevaate jaoks oli vaja värskeid ekraanitõmmiseid ja kuna selleks oli nagunii uus läbimäng plaanis, otsustasin ühtlasi videosalvestuse ka käima tõmmata. 

See postitus on eelmistest mõnevõrra erinev. Nimelt saan siin lõpuks kogu mängule tagasi vaadata (Reaktoris ilmunud ülevaate leiad siit). 

Aga lisaks sisaldab see planeerimata kronoloogilist hüpet, mis omakorda annab põhjust eelmisi postitusi meelde tuletada. Siin nad on: esimesed hüpped, ohtudega sina peale saamine, esimesed suured avastused, keerukamad süsteemipõhised mõistatused, osavust nõudvad süsteemipõhised lahendused, pausist tingitud tagasilangus ja maailma taasavastamine, keerukamad kombinatsioonid ja peaprobleemile otsavaatamine. 

Sel hetkel jäi edukast lõppmängust vaid paar sammu puudu ja veel paar videot ootasid postitamist. Jätkakem!

Osa kakskümmend kaks: kadunud roboti jälgi ajades tungin eriti sügavale Marsi uuretesse. Leian lõpuks päriselt üles selle koha, kus mul esimesel läbimängul õnnestus mandavoskade populatsioon välja suretada.

 

Osa kakskümmend kolm: naudin nutikama rakettranitsa mugavusi ja üritan piraka ökomasina juhtimiskes kohalike võllidega jutule saada. Aktiveerin ühe võimalikest lõppmängu stsenaariumitest, aga vingemad võimalused on veel avamata ...

Ja siis! 

Ootamatu pööre (okei, neile, kes mu töid ja videoid vähegi jälgivad, üldse mitte nii ootamatu). Oma kümme kuud tegelen kolimise ja poolt perset pidi maal elamise ja mitme koha vahel sibamise-kirjutamise-töötamise ja kõige selle juurde kuuluva resursside laialivalgumisega ja kuidagi ei leia seda head momenti, et lõppmängu nüanssidesse süüvida. 

Aga siis! 

Järgmine pööre, seekord hoolega ette valmistatud! Oktoobris jõudis mu lauaarvuti lõpuks mulle maale järele ja sellega koos mänguvaramu. Missioon võib jätkuda!

Osa kakskümmend neli: oma mälu ja väärikuse riismeid otsides tuhnin erinevates koobastes.

Osa kakskümmend viis ja kakskümmend kuus: Kütan mööda kaarti ringi ja tuletan kildhaaval meelde kadunud oskusi. Möödaminnes kasvatan veel biomassi ka. Kes ei viitsi vaadata, kuidas ma sõnnikukonveierit käitan ja hõbedaste hõljuritega õhujalgpalli mängin, võib järgmised kaks osa vahele jätta.

Osa kakskümmend seitse: Viimane osa! Nagu päriselt ka! Saan lõpuks ometi pihta, mida mõistuslik pusa minult tahtis ja minu ees avanevad suured energiasüsteemid.

Sellega saabki eestikeelne Marsi-ökoseiklus läbi. Kogu seriaali saab ühes jutis järelvaadata siit pleilistist.

Kohtumiseni juba mõnes teises ulmemaailmas!

 

Kirjutas, mängis ja salvestas: Laura