Rujanaut ja romaani-november

(Kogus ja koondas Laura) 

Hiljuti lõppenud novembrikuu ühes maid ja rahvaid hullutava romaanikirjutamise-taudiga ei jätnud puutumata ka Rujanaudi ja Tartu ulmekirjutamise töötoa rahuarmastavaid nurgakesi.
Nüüd kui oht on möödas, uurisin käeulatusse jäänud kirjutajatelt, kuidas neil see raske aeg õnnestus üle elada.

ZARVIK pääses sedakorda peaaegu puhtalt. Tõsi, ta kirjutas juba ennetavalt puhtsüdamliku ülestunnistuse ühe varasema novembri kohta (loe siit) ja novembrikuu sees jagas kasulikke tähelepanekuid kirjutamisstiilide teemal (loe siit)
Enda kaitseks on tal öelda järgmist: 

Ma küll see aasta NaNoWriMo ei teinud, küll aga toimetasin oktoobris oma 2020 aasta nanoka musta teksti lõpuks loetavaks ära (paneb veel komad selle aasta sees ära ja siis võiks kirjastusele saata)  ja nüüd võtsin  just 2019 aasta oma uuesti ette et ümber kirjutada.

EGE:
Mina üritasin luua kirjutamisharjumust ehk siis sobitada omavahel E-R töötamise ja piisavas mahus kirjutamise. Ei õnnestunud. Lohisesin kirjutamisega absoluutses miinimumis kogu kuu. Kui NaNo toimuks juulis, siis oleksin palju tublim.
Teksti osas oli eesmärgiks hunnik peatükke juurde saada, tegelikkuses peamiselt toimetasin ... aga sain kahe teksti peale 3-4 peatükki juurde. Maailma selgitasin (ehitasin) ka natukene. Aga kokkuvõttes asjaga eriti edasi ei saanud.

ANDRES:  
Algus on kõik tore ja entusiasmi täis, kuid siis hiilisid kontrolltööd kaela. Mant jagas häid meeme. Eesmärk oli ikka saada palju sõnu, aga võta näpust.

JOEL kirjutas eelnevatel kuudel niigi intensiivselt (tulemust saab imetleda siin) ja pääses seega novembri käest.

LAURA
Taustaks pean kohe mainima, et minu peanupu siseehitus ja klassikaline NaNoWriMo formaat ei sobi kokku. Hoomamatult suur sõnade koguarv ja ebamääraselt suur aeg, mis ühe kuu sisse mahub ja minu jaoks ülekoormav päeva-sõnadenorm garanteerib, et terve romaani jagu soditeksti minu käest kuu ajaga kätte ei saa (vähemalt selle meetodiga ei saa).
Aga.
See hoogtöö-tuhin ja kollektiivne kokkuvõtmine ja kaasaelamine ja ühiselt ülesköetud kiirendus on jällegi väga ihaldusväärsed abijubinad, mida oma eesmärkide heaks ekspluateerida. Ja üks suur eesmärk täidab mu päevi juba tükimat aega: tagala-jutu romaaniks vormistamine, mis eeldab kirjutamis- ja toimetamisprotsesside voo järjekindlat juhtimist, mis omakorda eeldab neile protsessidele nutikat lähenemist ja enese järjekindlat ülekavaldamist. Eelmisel aastal keeras isiklikud eesmärgid totaalselt kraavi teiste hüvanguks kirjutamine, aga nüüd kaevasin kannad maasse ja otsustasin: ei enam!
Niisiis otsustasin, et tahan selle aasta novembrihoovuseid hoogtöö tarbeks rakendada. Eesmärgi aga seadsin mitte tulemuse vaid protsessi kultiveerimise põhiselt: novembris iga päev vähemalt 1 tund pühendada eranditult romaanitekstiga tegelemisele.
Kui kuu alguses oli neid pühendatud tunde kohati raske tekitada (mitu korda juhtus, et saabusin õhtuhilja saunamõisakesse, kütsin pliidi soojaks, võtsin arvuti rüppe ja jäin õndsalt magama) ja ka kuu lõpus läks tööjärg pisut lappama (sest ma hakkasin protsessi toitmise asemel tulemusi tahtma ja ajasin sellega rütmi segi), siis üldjoontes meetod töötas. Kuu jooksul sain maha märgitud viiskümmend kaheksa (ja pool!) pühendatud tundi ja töödeldud peatükkide virna lisandus rohkem kui kogu suvega valmis sai.
Osaliselt sai täidetud ka üks tähtis lisaeesmärk: et novembrihoo turjal jõuaks läbi künda paarist eriti äbarikust peatükist koguteksti keskel (needsamad järjejutu "lõpus" - said juba omal ajal kirja rohkem visandina ja ootasid sestsaadik juurdekirjutamise ja toimetamise abijõudu).
Päris sama suurt hoogu ma detsembris hoida ei jõua, aga vähemalt üle päeva olen suutnud “pühendatud tunni” tehnikat edasi rakendada!

MANT raporteerib oma novembrit meemide keeles: