rujanaut

(Järjejutu "Vihma seitse nime" viimane osa ilmus tehniliselt võttes augustis, aga ma ei viitsinud selle kohta eraldi postitust teha.) Septembris jõudis kõigi kuulajateni H.S. Whiteheadi jutt ”Williamson”:  http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-67-osa-h-s-whitehead-williamson/   Toetajateni jõudis sama jutt lisaks helile ka pildis. Aga toetajate poputamine sellega ei lõppe! Veel mahtus septembrisse koguni kolm TuTuX-juttu:  "Õnnetus" Claverhouse Emails sarjast, J. M. Kendrick "Soovide puu" ja D. Hantke "Kevadkoristus". Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 .

Kirjutab: Zarvik Kel näpus viimane Täheaeg leiab sealt minu (Tim Hornet) jutu Kuningatütre Vari, mis sai jutuvõistlusel teise koha. Tore saavutus, kuid selle jutu taga oli ka kuudepikkune nokitsemine. Nüüdseks on sellest tööst juba omajagu möödas, nii et ma kõike enam isegi ei mäleta, kuid proovin sellegipoolest väikest sisekaemust anda. Miks? Sest ma ei taha jätta muljet, et kirjanikud on üligeniaalsed ja mõtlevad kõik paugupealt välja. Kribamine on protsess. Soovitan jutt enne läbi lugeda, kuna see postitus siin rikub kõik maagia ära. Kel raamatut veel pole, siis saadaval Apollo ja Rahva Raamatu poodides. Mugav ja soodne on osta ka otse Fantaasia kirjastusest . Loetud?  Äge. Alustame siis algusest. On 17. September 2022. Ulmekirjutamise päev Tallinna Keskraamatukogus (tunnetuse järgi veel suvi). Olen kohal, sest pole väga oma nägu näidanud ning lisaks saatsin ka mitu tööd ulme ülilühijutu võistlusele, mille tulemused siin avaldatakse. Suuri eeldusi pole, aga noh äkki joppab (joppas k

Reedel, 8. septembril toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Berit Sootaki romaani “Hõberebane” esitlus. ("Hõberebane" lõpetab triloogia, mille alustas "Viimane hingelind" ja jätkas "Ilmalinnu laul"). Autoriga vestles Indrek Hargla (LL: Kui hästi läheb, tuleb varsti video ka.)    "Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist .   

Ilmunud on Reaktor nr 143!  Noppeid:  - Sita pealt sirgub lootus! Ehk: ülevaade hopepunk haružanrist ja selleteemaline  üleskutse .  - Estconil kõlanud Tormi ettekanne Hõbedase planeedi pääl... ilmub kirjalikult, täiendustega .  - Samuti Estconi järellainetes - laiem publik saab samuti pead murda mälumängu küsimuste kallal.   - Vampiirid on jälle hirmsadkoledadjõledad, vähemalt kinolinal .  - Juttude seast (ja jutuarvustustest) leiab taas/ikka kevadise jutuvõistluse materjali, nüüd juba töödeldud-täiendatud kujul: Altement , Mälk , Reisel ; lisaks muid jutte mitmesuguses vormis.  - Augusti ulmestaar on Lüüli Suuk. Vägesid juhatasid Joel ja Riho, kaanepildi tegi Liis Roden. Veel uudist:  Maarja Kruusmets käivitab Reaktori noortenurga ja kutsub saatma kaastöid!  On see nüüd kokkusattumus või kosmiline ettemääratus, aga samal ajal pakub Mairi Laurik Tartu noortele taas võimalust koguneda raamatukogus ühiskirjutamiseks (ulme pole kohustuslik). Loe lähemalt Linnaraamatukogu lugemissoovit

Hooandjast saabus kiri, et lugejate rõõmuks on valmis saanud Hämmastava Asfaltmehe koomiks, tähendab selle esimene osa. Kampaania juurde käis veel muud meediat ka, muusika ja esitlus ja esinemised ja värgid, aga mina, lihtne lugeja, muud ei tahtnudki kui digikoomiksit. (Sealt pärinevad ka siinsed kuvatõmmised. Loodan, et tohib.)  Tegevus toimub sügaval nõuka-ajal. Seda reedavad nii napp toasisustus (stiilipuhtalt kolepruun!) kui peategelinski Osvaldi moekas mullet ja sangvunts. Valge maika ja hambapastatuubi disain on ka autentsed. Tegevuse korterist õue suundudes küll ajastutruudus pisut mureneb: nõukaaja teed ega majad ei olnud kunagi nii siledad, muru nii roheline, soojak nii prink või torud nii siredad. (Tollel ajal pandi maa sisse ainult jämedat betooni! Ma tean täpselt, me käisime selle otsas turnimas, kui tööd pooleli olid.) Ehitusmasinad näevad ka kahtlaselt kaunid välja ja majade vahele on eksinud veel eriti superkahtlane väljamaa malli masin. Muidugi, võimalik, et nii paista

Kirjutab: Zarvik Ma olen usinamalt ulmet kirjutanud umbes kolm aastat ning tagasi vaadates tundub toodetud lugude hulk üsna müstiline. Neid on Reaktoris ilmunud üle kolmekümne. Tõsi, paljud neist on lühemavõitu, kuid on tulnud ka mõned üsna pikad ja samal ajal on tegemisel olnud ka kaks raamatukäsikirja (mis on endiselt tegemisel). Sellest on ligi kakskümmend aastat möödas kui ma oma esimesed paar üllitist ulmeilmas avaldatud sain (Algernonis), millele järgnes pikem paus kirjutamisest. Kuid see ei tähenda, et mul oleks olnud pausi luguse rääkimisest. Selle kahekümne aasta sisse mahtus seitse, mille jooksul sai improteatrit õpitud, õpetatud ning oldud väga erinevate formaatidega laval nii Eestis kui välismaal. Etendusi (regulaarsed+firmaüritused) oli vahel isegi viis-kuus korda nädalas (kui jätta kõrvale improfestivalid, kus sa võisid olla laval isegi 3-4 korda samal õhtul). See tähendas, et viis-kuus korda nädalas pidid sa rääkima lugu ja mitte lihtsalt selle kohapeal välja mõtlema vai

Juba esmaspäeval, kui nägin kohviku kuulutust , teadsin, et ei saa jätta kasutamata oma geograafilisi privileege ning pühendan laupäeva meeleliste naudingute kuurile.  Seekord kaalusin täiesti tõsiselt, kas ehk kasutada veeteed, sest Sauna alt Saessaarde oleks kanuuga üsna libe liug! Mõned sõlmküsimused jäid siiski ripakile (kuidas ma vahepeal paadi pargin? Kes pärast minu eest ülesvoolu sõuab?), nii et lasin end kodustel lihtsalt möödaminnes küla vahele poetada. Õige koht näitas ennast juba kaugelt kätte: kesa peal kerkis elusuuruses Chappa'ai ja selle mulgust terendas ootuste horisont.  Kuna menüü tundus just paraja pikkusega ja hinnakiri mõistlik (nagu reklaamitud), leidsin, et ei hakka end valikute tegemisega katkestama, vaid proovin järgemööda kõike.    Kohvik alles avas end ja pearoad veel küpsesid, niisiis mekkisin paar raundi araabiapäraseid pirukaid ja tegin asja kokteilileti äärde.  (Siinkohal tuleb ära öelda, et ma pole mingi toidutundja ja veel vähem arvaja ning selle

Tartu linnaraamatukogu peamajas, ilukirjanduse osakonnas võtab lugejaid vastu päevakohane väljapanek: vastsed stalkerivõitjad ja raamatud, mille seest neid leida. Riiuli teise külje peal on üles loetud ka teisele-kolmandale kohale jõudnud autorid. Teabe korjas kokku ja tegi ilusaks Tiina Sulg.    Selle aasta stalkeri-nimekirju, kus kõik punktisaajad üles loetud, saab lähemalt uurida Ulmeühingu lehel .   

Juulikuu Reaktor numbriga 142 on ilmarahvale nähtavaks tehtud! https://www.ulmeajakiri.ee/?072023 Noppeid:  - Kõige enam kaalu (kuigi mitte kõige rohkem postitusi) ahmib endale muidugi äsja toimunud Estcon ja selle kirevad sündmused. Mina korrastasin siinsamas ilmunud reportaaži-jupikesed korralikuks postituseks ; Mairi kirjutab kohapeal kirjutamisest , Veiko pakub ulmedisko järelvaatamist ; Sulbi on enesele pisuhänna ehitanud ja heitleb nüüd sellega. Ettekannete videote postitus sai ka topelt. - Mant kirjutab larbist, aga mitte sellest Estconi-larbist, vaid hoopis suuremast .  - Marko Kivimäe arutleb huvitavalt autori ja teose seotuse-eraldatuse teemal . (LL: ma lisan arutlusele meelevaldselt veel ühe paradigmapunkti, mille olen netist üles korjanud, vist Lindsey Ellise sõnastuses, aga neid arvajaid on veel: kui autor on elus ja oma töö ja resurssidega aktiivselt kahjustab sind ja sinu maailma, siis on igati tervislik ta oma loominguga ühte punti siduda ja kosest alla saata.) - U

Juunis kõlasid tõlkejutud "Kalapea" ja "Kaevandusmuuseum" (seda viimast kohe mitte ei soovita noortele lapsevanematele!): http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-65-osa-i-s-cobb-kalapea/    http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-66-osa-a-scheller-kaevandusmuuseum/ Juulis aga jätkus mitmeks õhtuks Weinbergi järjejuttu "Vihma seitse nime". (Tõsi, toetajatel on võimalus see ühe jutiga - kolme-poole tunniga - ära kuulata!)  Esimene osa algab siit:  http://www.tumedadtunnid.ee/e/heinrich-weinberg-vihma-seitse-nime-1/ Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 .

Märten Rattasepp kirjutab Vikerkaares rollimängude tulekust kultuuritarbesse - nii laua peal pliiatsi-paberi-kujukeste-täringutega kui arvutiekraanil: https://www.vikerkaar.ee/archives/29797 Juhuslikke lugemisnoppeid: "Esimese „moodsana“ äratuntava sõjamängu, mille eesmärk oli lahingute „tõepärane“ simuleerimine (st tegemist polnud lihtsalt male derivaadiga), lõi 1810. aastate algul Preisi ohvitser parun Georg von Reisswitz. Mängusüsteem kandiski nime „Kriegsspiel“ ja sellest loodi lõpuks mitu edasiarendatud versiooni.[8] Mängus figureerisid omaaegsed sõjaväeüksused, millel olid kõiksugu numbrilised parameetrid tähistamaks näiteks nende eri võimekusi jmt. Lahingute etteaimatavuse vähendamiseks kasutati ka täringuviskeid."   "Kurioosse ajaloolise seigana võiks esitada hüpoteesi, et esimene Eesti LARP oli 1701. aastal Laiusel toimunud lumelahing, kui igavlev Rootsi sõjavägi ehitas lumest kindluse, mida seejärel vallutama hakkas." "[Ultima VII] nõrgimaks osaks o

Sel aastal õnnestus purki püüda kõik ametlikud ettekanded. Tegelen parasjagu nende üleslaadimisega, sellepärast korjan nad siia üheks postituseks kokku - pärast hea Reaktorile põrgatada.  Tamur Kusnets jätkas sõjanduse ja ulme seoste lainel ning kõneles seekord keskaegsete kindluste vallutamisest ja kaitsmisest. Juttu tuli nii üldpõhimõtetest eesmärgi saavutamisel kui otsesemalt vahenditest ja võtetest.  Riid ja Sulbi võtsid analüüsiks ette Indrek Hargla 25 loomeaastat ja tekstid nende sees.  Targo Tennisberg tegi juttu masinõppest ja selle väljunditest. Muuhulgas torkis AI-müüte ja illusioone, ning arutles, mida lugeda tehismõistuseks, samuti viis läbi mõned vahetud katsed vestlusrobotiga.  Pronto rääkis Saientoloogia ulmelisest palgest kõige karvade ja tulnukatega.  Katrin Topkin ja Tuuli Tolmov võtsid sõna Noortekirjanduse ühingu ja üldisemalt noortekirjanduse teema. (Ühingu tegemistel saab silma peal hoida siin: noortekirjandus.ee ) Tormi Ariva tutvustas üht põn