Lugemist: mängudest, kultuuraliselt

Märten Rattasepp kirjutab Vikerkaares rollimängude tulekust kultuuritarbesse - nii laua peal pliiatsi-paberi-kujukeste-täringutega kui arvutiekraanil:

https://www.vikerkaar.ee/archives/29797

Juhuslikke lugemisnoppeid:

"Esimese „moodsana“ äratuntava sõjamängu, mille eesmärk oli lahingute „tõepärane“ simuleerimine (st tegemist polnud lihtsalt male derivaadiga), lõi 1810. aastate algul Preisi ohvitser parun Georg von Reisswitz. Mängusüsteem kandiski nime „Kriegsspiel“ ja sellest loodi lõpuks mitu edasiarendatud versiooni.[8] Mängus figureerisid omaaegsed sõjaväeüksused, millel olid kõiksugu numbrilised parameetrid tähistamaks näiteks nende eri võimekusi jmt. Lahingute etteaimatavuse vähendamiseks kasutati ka täringuviskeid." 

"Kurioosse ajaloolise seigana võiks esitada hüpoteesi, et esimene Eesti LARP oli 1701. aastal Laiusel toimunud lumelahing, kui igavlev Rootsi sõjavägi ehitas lumest kindluse, mida seejärel vallutama hakkas."

"[Ultima VII] nõrgimaks osaks on lahingusüsteem, mis ei põhine enam voorudel, vaid toimub reaalajas ja on suuresti automaatne, omaaegsete tehniliste omapärade tõttu ka seotud arvuti-protsessori taktsagedusega, mis muudab lahingu tänapäeva arvutitel täiesti kontrollimatuks.[32] Võitlusesse sattudes jooksevad kõik kaaslased kiiresti ekraani pealt minema ning tõenäoliselt saavad kusagil väljaspool mängija nägemisvälja kogemata lihtsalt surma."

Lisaks tasub lugeda juunis Sirbis ilmunud intervjuud: 

https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/me-peame-raakima-arvutimangudest/ 

Illustratsiooniks näppasin internetist ühe kultuuralisema Pentimenti-tõmmise