Teine päev. Hommik algas jaheda kohe-saab-kaheksa tuule saatel, ikka selleks, et jõuda aegsasti köögitoimkonda. Toimkond kujunes pikaks ja draamarohkeks, sest sajale inimesele keedetud puder pisteti nahka kahtlaselt ruttu, võileivakraam veel rutem, kohv, jätkukohv ja jätku-jätku-kohv ilmselt atomiseerusid juba janusest silmavaatest. Andes endale aru, et Ulmeühing on kasvav organism, ärgatakse omal ajal ja viisil ja seni toiminud toitlustusmudel kontrollib küll toidu väljapanemist, aga mitte individuaalseid portsjoneid, tekkis mul siiski igatsus teistsuguse (tuttava) mudeli järele, kus kokamutt kontrollib iga söödiku kätte saadud normi otse. Selle teise, kontrollitud väljundiga mudeli puhul on tunduvalt kergem ennetada olukordi, kus hiljem ärkaja eest on kõik juba ära söödud, kuigi kõike oli küllalt ja varuga. Samuti järeldasime, et edaspidi tuleb putru keeta veel rohkem (10 400-st pakki helbeid!), veel suuremas potis (10 liitrit!) ja kahes jaos, varajasematele ja hilisematele söödikut