rujanaut

Teise päeva teine pool Pärastlõuna tõmbas käima Dr. Sanderi uneravi. Teraapilisi uni-episoode täitsid erinevad lühilood, osad neist varasematest lühifilmi-kobaratest juba tuttavad (nt sundmusika, Marzanna, sageduste loterii), osad täitsa uued. (Neist uutest sai isiklikuks lemmikuks intriig saatusepolitsei ja tuumajaamaga.) Peale selle asetas unedoktori raamjutustus tuttavad lood uude tervikusse. Teraapiasessioonilt hiilisin aplausi ajal välja ja nõnda õnnestus tabada ka suurem osa kodumaiste õudukate seansist. Filmide järel andsid tegijad aru võisöömise, tantsu-jooksumuusika, näkineiu sabade ja väljamõeldud eesti keele teemal. Kui lühifilmid vaadatud said, hakkasid endast märku andma kultuuraline küllastus ja vatsatühjus. Sellepärast võtsin ette hoopis puhvetiseansi ja otsisin ümberkonnast niisama silmailu. Seejärel kuulasin, kuidas Tumedad Tunnid purki püütakse. (Erinevalt eelmisest aastast rüüpasin viski asemel kohvi ja seepärast julgesin koguni esiritta pehme peale is...

Helged luupained  Hommikul kostis Endla  hosteli numbritubadest omajagu sagimist, sest viimastel aastatel on jutt väärt öömajast rahva seas laiali läinud ja juba ainuüksi ulmikute kontsentratsioon Endla tänaval muljetavaldav. Reedeõhtuse sisseelamismaratoni käigus said ära vaadatud prantslaste Hingeõgija (selle puhul ma leidsin, et süžee elemente on justkui parasjagu ja lugu võiks töötada, aga kokku küpsetatud on kuidagi … hõredalt, noh umbes nii, et sama asja kogemata voogedastusest avastada oleks päris tore, aga kinoekraani päris ära ei täida) ja itaallaste Kaevu. Kaevu stiiliviiteid ei oska ma kogemuse puudusel üles lugeda, aga tundus selline tsitaadiline 70ndate suhtes või midagi. Algusots kulges mu unise pea jaoks jube aeglaselt, sest kuigi organite lõhkumist kujutati oskuslikult ja mõnuga, kiskus kõik see rupskilohistamine pikale ja enda ärkvel hoidmine nõudis rohkelt nihelemisgümnastikat. Alles lõpus, siis kui okultismuse kang täiskäigul peale lükati, läks film äkki ...

Soojendusmelanhoolia   Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsooni zombi-lume kägarad, samuti püüd sama viie minuti sisse mahutada majutuse check-in , strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.  Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.  Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud.  Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem “Põgenemiskatse”. Alguses mõtlesin, et lugu mekib kuidagi nagu mitte päris praegusest ajastust (seda tunnet aitas luua ka lennumasina ja tegelaste riietuse retrokas stiil). Kui siis tiitritest lugesin, et Strugatskite lugu, asetusid killud paika. Filmi kestel nuputasin ka pingsalt, kustkohast ma ajaloolase osatäitjat tean, ja välja nuputasin: seriaalist Krakovi koletised .  Pärast lühika...

Kosmonautika päeva puhul võtab Leho Lahtvee ülevaateks ette mineva-aastaseid kosmosemänge (Fort Solis, Lifeless Moon, Revenge of ILCOIN).  Loe siit:  https://level1.ee/2024/04/ludoloogia-logi-2023-aasta-kosmosemangud/   (Muide, Reaktori selle aasta jaanuari- ja veebruarinubrist Reaktorist saab lugeda sama autori jutuvõistlusel käinud kosmoselugu: osa1 ja osa2 .) P.S.:  LL: mängu Lifeless Moon mängisin mõni aeg tagasi minagi (tegelikult toetasin seda isegi Kickstarteris). Konkreetset kriitikat jagus mul küll üksjagu, aga ilmselt sain hulga kõvema elamuslaksu. (Keda mäng huvitab ja kes eesti aktsendiga inglisekeele peale väga kringlisse ei viska, saab mu läbimängu vaadata siin .)

1) Algul hangu kõvasti sõnnikut kokku  2) Siis lase buldooseriga nigu siledamaks  3) Siis künna veekord üle, et jääks käsikirja moodi  4) Siis küli mõtteteri sisse  5) Siis lase veits kasvada  6) Siis sära selle kohal nagu päike  7) Siis lase toimetajal ohakad välja kitkuda  8) Siis saada kirjastuste veskisse  9) Siis lase ideepojukestel uut sõnnikut tootma hakata.   Õppetuse pani kirja: Mant

Reedel, 12 aprillil toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Joonas Kollo debüütromaani “Tilk tõrva tulevikku” esitlus. Autoriga vestles Veiko Belials.    "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist     P.S.:  Esitluse salvestus sai ka üles: 

Tallinna keskraamatukogus ja harukombitsates toimus täna mitmeid noortekirjanduse päeva üritusi esitlustest ja intervjuudest meisterdamise ja auhindamisteni.  (Täpsemat päevakava loe siit:  https://keskraamatukogu.ee/noorloeb/ ) Meie mailt käis Mant ka seal ja rääkis oma raamatust Viivuranna Online.   Fotosilma juhtis Kert Vasemäe. Vennad nüüd kokku said - Zarvik ka pildil!