rujanaut

 Lugemisvalmis sai Reaktor nr 156!  Noppeid:  - Suureks usutluseks saadi kätte Mario Kivistik !  - Igakuises kirjaniku-intervjuus Jaagup Mahkra (kõik tunnistab üles).  - Makke muljetab mitmest connist , Kert Vasemäe käis imelikke filme vaatamas .   - Eva Luts avab murelikku perspektiivi kohaliku ulme tulevikust, Sulbi teeb rännaku ingliskelse lugemiskultuuri ajalukku .  Vägesid juhatas Kalmsten, kaane tegi Liis Roden.  

Tallinnas kuu kolmandal reedel toimuv üritustesari "Õhtus on ulmet" hakkab sooja sisse saama. Tingikult võib järjepidevuse kriipsukesi märkida juba aasta algusest - nimelt toimus Kalmsteni "Göttedämmerungi" esitlus samuti Keskraamatukogus ja samamoodi kolmandal reedel. Suvel läks aga üritustesari päriselt käima, sel on oma kindel aeg ja koht ja ka ulmeühingu uhke plagu tõmmatakse vahel üles. (Tallinna üritusi saadab see avastaja-kosmonaudiga pilt, Meelis Krošetskini tehtud; tähelepanelikumad on aga ehk juba märganud et Tartu üritusi kaunistab uus ilmavärava pilt, mis on Liis Rodeni tehtud.) Neid Tallinna  ulmeõhtuid on septembri seisuga toimunud juba kolm ning tänu Keskraamatukogu tehnovõlurite tööle saab neid ka tagantjärele vaadata:     Reaktori Youtube'i-kanalile sai tehtud ka eraldi kolmanda-reede-õhtute esitlusloend .  Ürituste eelinfot leiab Tallinna keskraamatukogu ürituste kalendrist .

13. septembril esitleti Tartu kirjanduse majas Kim Stanley Robinsoni romaani  “Tulevikuministeerium”. Vestlesid raamatu kirjastaja Martin Altraja ja kujundaja Liis Roden.   Agusti ulmeõhtu külaliseks oli  Meelis Friedenthal . "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist      

Nii nagu mullu , toimuvad ka sel aastal Tartus, Karlova-Ropka raamatukogus teisipäeviti loovkirjutamise ringid. Lähemalt vaata Linnaraamatukogu kodulehelt . 

Teadmiste päeva eelõhtul sai loetavaks Reaktor nr 155!  Noppeid:  - Kirjaniku-intervjuus avab ennast Tanel Rõigas (temalt ka üks jutt toimetuse raudvara omadele) ning ka Sulbi ei saa mitte vaiki olla . - Lugeja-arvustustest leiab nii puhkust, vihkamist, kui kasse. (Ehk siis: vampiiritapja-piff , jonnipungi kogumik ja Manatar .)  - Lüüli on autorite paralleelvaatluse rubriigis võtnud sihikule üsna uue aja: seekord satuvad võrdlusesse Susanna Clarke ja Karen Orlau .  - Kohaliku ulme seisu, ajas jas kaugemal ja lähemal seiravad Mant ja Veiko .  - Zarvik käis pööripäeval orki jooksmas . (Lisapalaks loe siitsamast mõtisklust kõrvaltegelaste rollist .)  Vägesid juhatas Kalmsten, kaanepilt Eva Parbus.  

Kirjutab: Zarvik Sel aastal käisin ma esimest korda Lotemaal ning juhuse tahtel sattusin sinna korra veel nii kuu aega hiljem. Need kogemused olid drastiliselt erinevad. Mitte ainult sellepärast, et esimesel korral sai kõik kohad läbi käidud ja seega teadsin ma juba, mida oodata, vaid minu vaatenurk oli muutunud. Selle põhjustas üks vahepealne sündmus, larp Põhjala Pööripäev, kus ma mängisin orki (larpikokkuvõte augusti Reaktoris). Praegu tundub see üsna kummaline seos, eks, kuid las ma selgitan. Orkid on Põhjala Pööripäeva ja ka paljude teiste rollimängude ja ürituste butafooria - vajalik element selleks, et tekitada õiget miljööd. Orkilaagrid on paljude mängijate lemmikpaigad just selle miljöö ja audentsuse tõttu. Me ei läinud mängule võitmise või võistlemise eesmärgil, vaid eesmärgiga teha mäng teiste jaoks ägedamaks. Meil olid kostüümistandardid, koosmeisterdamised, koosolekud ja kingaviksi mitmekülgse kasutamise õpitoad (natuke liialdan, aga ainult natukene). Kui sa ei suutnud sob

Masina-vaimu näitusele minek meenutas mitmeti Pärmika Peitusele minekut: tahtmine oli juba juunis, aga tegudeni jõudsin napilt enne sulgemist. Samuti õnnestus kogemata peale sattuda … aga nüüd ruttan ma ette. Ühesõnaga, päev enne näituse kinnipanekut juhtusin olema Tartus käimas ja tegin kohe täkke päevaplaani. Ja et julgem oleks, agiteerisin seekord õe ka kaasa - sellest siis meie-vorm jutusatmisel.  Otsustasime pihta hakata loodusmuuseumi poole pealt. Kui soojenduseks said vaadatud fuajee stratigraafilised vinjetid ja kuulatud mõned doosid metsakuminat, leidsime tee suurde audikasse suurte ekraanide manu, kus näidati masina abil unistatud metsavaimu ja masina unistamist ja asju. Edasi hakkasime värviliste noolte abil juhuslikumalt navigeerima. Näituse kõige painajalikum etteaste oli kollane kummitustuba audio-ajukepi teenistuses. (Vägisi kippus meelde see meem .) Kui seejärel õnnestus üle elada veel raba-emotsioon ja laulvad rupskid teises tiivas, pidime tõdema,

Kui ma mõni minut peale avanemist pärmikasse jõudsin, pidas Sirla parajasti väljamaalastele loengut. Näitasin pileti ette, norisin endale valvelauast ühe tasuta kleepeka ja sättisin ka viisakalt ukseavasse kuulama.

Toimetuse laualt pani plehku Reaktor nr 154!  Noppeid:  - Kohustuslikud Estconi-postitused Sulbilt ja Eloïselt , samuti kodutöö neile, kes Veiku ulmediskolt viilisid .  - Kirjaniku-intervjuus annab vastust Imre Siil .  - Lüüli sukeldub võrreldavate naisautorite otsingul üheksateistmendasse sajandisse ja Tõnis järab klassikalist ulmeteaduse teemapüstitust võõra kujutamisest .  - Arvustatakse Mitmekihilist , Kübekest vihkamist , Online-Muinaskunni ja Devolutsiooni ; jälle kostab muusikalist koomiksijuttu , ülevaadetest ja muidujutudest rääkimata. (Juttudest on muidugi kohustuslik pala Krafti Mõrv Estconil !) Vägesid juhatas Kalmsten, kaane tegi Liisa Berezkin. 

Selle aasta Estconiks hakkasin valmistuma aegsasti. (Aegsasti!) Paaripäevase varuga jõudsin Stalkerit hääletada, kohalike lühemate juttude arvestuses. (Kõik need kategooriad, mille jaoks oli vaja lugeda uusi asju, pidid juba eos hääleta jääma, sest uusi asju praegu lugeda ei jõua. Aga nimekirju sirvides märkasin, et nii paljud pikemad ja lühemad jutud on võistluse raames juba loetud, et jaksab ülejäänud materjali läbi töötada küll.)  Aegsasti seadsin töövalmis ka kirja- ja pildikaustad ning kirjutasin kahtlemata-kohe-tulevate jooksvate postituse tarbeks proloogi (sellest proloogist koosneb järgmine lõik).  Veel otsustasin sel aastal igasugused raud- ja veeteede vallatused vahele jätta ning sebisin end aegsasti korraldajate ekipaaži pardale. Samuti õnnestus suur seljakott juba nädala alguses mõtestatult täis laduda. (Aegsasti tehtud eel-eel-ettevalmistusi ei põhjustanud siiski asjaolu, et minust oleks saanud hästiplaneeriv ja kalibreeritud ajatajuga normi-inimene, vaid hoopis koostöö-k

Kuni ööd on veel valged, pakub tasakaalustavat süngust Tumedate tundide järjejutt! Sel suvel loetakse jupikaupa ette Kalmsteni jutt "Murtud süda": https://www.tumedadtunnid.ee/e/manfred-kalmsten-murtud-suda-1/   Tumedate tundide lehel on praegu avaldatud kolm osa ja kaks on veel tulekul. Toetajatel on aga võimalus kogu lugu korraga ära kuulata ! Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 , oktoober 2023 , november-detsember 2023 , jaanuar 2024 , varakevad 2024 , mai 2024 .

Kohe-kohe, iga hetk jõuab kalibreeritud orbiidile Reaktor nr 153!  Noppeid:  - Mina (Laura) sain vastamiseks paar küsimust ja kukkusin kohe lobisema ! - Aga see on okei, sest vastukaaluks sai pikem sõnajärg ja hulk põnevaid küsimusi antud hoopis Liis Rodenile . - Arvustatakse " Musträstast ", " Devolutsiooni ", " Muinaskuningas online 'i", " Joylandi ", eelmise numbri jutte ...  - Koomiksijuttu on ka , muusikaga põimitult! - Lüüli on kümnendivaatluseks kõrvu asetanud Joanna Rossi ja Aimee Beekmani . - Kommenteeritud ja illustreeritud tõlkelugu " Sõda kahekümnendal sajandil ". Vägesid juhatas Kalmsten, kaane tegi Liis Roden. (P.S. LL: Ja muidugi ei ole ma kuskilt otsast nõus intekaküsimustest läbi käinud määratlusega, et Rujanaut on ulmeSÜNDMUSblogi! Aga mis teha, kui kibekiirel kirjutamise ja süvenemise ajal muud pikemat väga postitada ei jõua ja selline mulje tekib. Pealegi sai inteka sees maha hõigatud väide, et las loevad &q