rujanaut

Teise päeva teine pool Pärastlõuna tõmbas käima Dr. Sanderi uneravi. Teraapilisi uni-episoode täitsid erinevad lühilood, osad neist varasematest lühifilmi-kobaratest juba tuttavad (nt sundmusika, Marzanna, sageduste loterii), osad täitsa uued. (Neist uutest sai isiklikuks lemmikuks intriig saatusepolitsei ja tuumajaamaga.) Peale selle asetas unedoktori raamjutustus tuttavad lood uude tervikusse. Teraapiasessioonilt hiilisin aplausi ajal välja ja nõnda õnnestus tabada ka suurem osa kodumaiste õudukate seansist. Filmide järel andsid tegijad aru võisöömise, tantsu-jooksumuusika, näkineiu sabade ja väljamõeldud eesti keele teemal. Kui lühifilmid vaadatud said, hakkasid endast märku andma kultuuraline küllastus ja vatsatühjus. Sellepärast võtsin ette hoopis puhvetiseansi ja otsisin ümberkonnast niisama silmailu. Seejärel kuulasin, kuidas Tumedad Tunnid purki püütakse. (Erinevalt eelmisest aastast rüüpasin viski asemel kohvi ja seepärast julgesin koguni esiritta pehme peale is

Helged luupained  Hommikul kostis Endla  hosteli numbritubadest omajagu sagimist, sest viimastel aastatel on jutt väärt öömajast rahva seas laiali läinud ja juba ainuüksi ulmikute kontsentratsioon Endla tänaval muljetavaldav. Reedeõhtuse sisseelamismaratoni käigus said ära vaadatud prantslaste Hingeõgija (selle puhul ma leidsin, et süžee elemente on justkui parasjagu ja lugu võiks töötada, aga kokku küpsetatud on kuidagi … hõredalt, noh umbes nii, et sama asja kogemata voogedastusest avastada oleks päris tore, aga kinoekraani päris ära ei täida) ja itaallaste Kaevu. Kaevu stiiliviiteid ei oska ma kogemuse puudusel üles lugeda, aga tundus selline tsitaadiline 70ndate suhtes või midagi. Algusots kulges mu unise pea jaoks jube aeglaselt, sest kuigi organite lõhkumist kujutati oskuslikult ja mõnuga, kiskus kõik see rupskilohistamine pikale ja enda ärkvel hoidmine nõudis rohkelt nihelemisgümnastikat. Alles lõpus, siis kui okultismuse kang täiskäigul peale lükati, läks film äkki päris hea

Soojendusmelanhoolia   Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsooni zombi-lume kägarad, samuti püüd sama viie minuti sisse mahutada majutuse check-in , strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.  Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.  Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud.  Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem “Põgenemiskatse”. Alguses mõtlesin, et lugu mekib kuidagi nagu mitte päris praegusest ajastust (seda tunnet aitas luua ka lennumasina ja tegelaste riietuse retrokas stiil). Kui siis tiitritest lugesin, et Strugatskite lugu, asetusid killud paika. Filmi kestel nuputasin ka pingsalt, kustkohast ma ajaloolase osatäitjat tean, ja välja nuputasin: seriaalist Krakovi koletised .  Pärast lühikate-seansi lõppu tegin ku

Kosmonautika päeva puhul võtab Leho Lahtvee ülevaateks ette mineva-aastaseid kosmosemänge (Fort Solis, Lifeless Moon, Revenge of ILCOIN).  Loe siit:  https://level1.ee/2024/04/ludoloogia-logi-2023-aasta-kosmosemangud/   (Muide, Reaktori selle aasta jaanuari- ja veebruarinubrist Reaktorist saab lugeda sama autori jutuvõistlusel käinud kosmoselugu: osa1 ja osa2 .) P.S.:  LL: mängu Lifeless Moon mängisin mõni aeg tagasi minagi (tegelikult toetasin seda isegi Kickstarteris). Konkreetset kriitikat jagus mul küll üksjagu, aga ilmselt sain hulga kõvema elamuslaksu. (Keda mäng huvitab ja kes eesti aktsendiga inglisekeele peale väga kringlisse ei viska, saab mu läbimängu vaadata siin .)

1) Algul hangu kõvasti sõnnikut kokku  2) Siis lase buldooseriga nigu siledamaks  3) Siis künna veekord üle, et jääks käsikirja moodi  4) Siis küli mõtteteri sisse  5) Siis lase veits kasvada  6) Siis sära selle kohal nagu päike  7) Siis lase toimetajal ohakad välja kitkuda  8) Siis saada kirjastuste veskisse  9) Siis lase ideepojukestel uut sõnnikut tootma hakata.   Õppetuse pani kirja: Mant

Reedel, 12 aprillil toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Joonas Kollo debüütromaani “Tilk tõrva tulevikku” esitlus. Autoriga vestles Veiko Belials.    "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist     P.S.:  Esitluse salvestus sai ka üles: 

Tallinna keskraamatukogus ja harukombitsates toimus täna mitmeid noortekirjanduse päeva üritusi esitlustest ja intervjuudest meisterdamise ja auhindamisteni.  (Täpsemat päevakava loe siit:  https://keskraamatukogu.ee/noorloeb/ ) Meie mailt käis Mant ka seal ja rääkis oma raamatust Viivuranna Online.   Fotosilma juhtis Kert Vasemäe. Vennad nüüd kokku said - Zarvik ka pildil!

Kirjutab: Zarvik Kirjutamine on üks imelik tegevus. Istud aga läpaka taga, mõtiskled ja paned sõnu ritta (vahel nii mitu tundi järjest) ning selle tulemuseks võib olla asi, mida mitte keegi ei loe. Isegi kui tuleb hästi välja on tulemus kindlasti vähem populaarne kui nunnu kassipilt. Seega, miks me seda teeme. Kas meil on liiga palju vaba aega?  Ei asi pole selles. See on pigem mingi sisemine sund näha lugusid ja neid kirja panna. Lood aitavad meil maailma mõtestada ja näha asju teise nurga alt. Võimalusi selleks on muidugi veel: näitlemine, rollimängud jne, kuid kirjutamine loob kindlama struktuuri, kui kõik teised. Kehamälu on tore, kuid kui juhtum ise kirjas pole, lähevad selle detailid ühel hetkel meelest. See on esimene põhjus, miks mulle meeldib kirjutada larbikokkuvõtteid: nii saab kogemust jäädvustada ilma, et see hiljem hägustuks. Lisaks saab loos täpsustada nii maailma, kui ka tegelast. Sa saad põhjendada ja seletada asju, mis mängu ajal jäid põhjendamata ja seletamata. Teise

Ilmus Reaktor number 150 ! Noppeid:  - Suur intekas! Kõik küsivad, vastab Tomberg . - Väiksem intekas - küsib Kalmsten, vastab Lüüli . - Düün kaks, kaks arvustust ( üks ja kaks ).  - Mant uurib, kuidas Viivuranna ühis-gümnaasium-maailmas veel ulmet saab .  - Hornet käis larbil ja kirjutab sellest seal ja siin .  - Veiko briifib liikmeid ulmeühingu aastakoosoleku teemal .  Arvustusi ja jutte on muidugi ka. Muist sisu lisandub kellanus- keeramise tõttu hiljem. Vägesid juhatas Kalmsten, kaanepildi tegi Liis Roden.  

Reedel, 8. märtsil kõneles Tartus Kirjanduse maja saalis Raul Sulbi üldisemalt tulevikuajalugude kujutamisest ning ühtlasi esitles George R. R. Martini tõlkekogumikku “Tuhande Maailma lood” . (Kogumik on tähelepanuväärne selle poolest, et mujal maailmas pole kõiki neid lugusid veel samade kaante vahel välja antud.)  "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist . 

Kirjutas: Laura  Muidugi, muidugi. Misery ei ole ulmelugu, nii et ma juba ennetavalt tõrjun hüpoteetilist nurinat, et mis õigusega siis niimoodi siin … Aga vaadake, ega Rujanaut ei ole mingi ulmeajakiri, et tohib volikirja alusel ainult kõige puhtamat ulmet kajastada, kus proov peal, ja sedagi ehk ainult kroonupühadel. Misery lugu keerleb ikkagi žanrikirjaniku raske elu ümber, mis võiks tekitada äratundmist (kui rahasadu, tähtsad agendid ja jumaldavad beibed maha arvata), pealegi on see lugu väärt õppematerjal just kirjutustoa rahvale, põhjustel, mis peagi ilmseks saavad. Aga mis kõige tähtsam, Kellerteater ise kogu oma kõheda aura ja žanrilavastustega on unikaalne väärtus, nendele peab innuga kaasa elama ja nende tegemisi õhinal edasi rääkima.    Niisiis - Kellerteater pidas sünnipäeva ja sel puhul esietendus Kingi Misery! Ma olen tänase seisuga ära näinud üsna mitu Kellerteatri etendust. (Käigu pealt tulevad meelde Mets, Vaimude tund , Kunksmoor , Midagi tõelist, Afäär, Liblikap

Ilmus Reaktor number 149! Noppeid:  - Kauaaegne kaasautor ja ajarännu-kontakt Maarja leiab end intervjueeritava rollist . (Tema enda intervjuusid ajarännu-autoritega saab muide näha siin !)  - Sulbi vaatleb raamatukogu-ulmet .  - Möödunudkuisel libakassi-ulmeõhtul loeti muuhulgas ette Raidu märkmeid Jaapani kassindusest - nüüd saab kogu teksti ise ka lugeda .  - Lüüli autorite võrdluse rubriigist leiab seekord kolmekümnendad, Leida Kibuvitsa ja Katharine Burdekini .  - Arvustusi jagub nii raamatute kui sarjade kohta, muuhulgas mulluse jutuvõistluse kogumiku pihta.  (Suurema osa sisuga alles hakkan tutvuma.)  Vägesid juhatas Kalmsten, kaanepildi tegi taas Liisa Berezkin.