rujanaut

 Reedel, 9. juunil toimus Tartu kirjanduse maja hoovis Mandi mänguromaani “Tulevased jumalad” esitlus. Ebamugavaid küsimusi esitasin mina. Kuna Ulmeühingu võttegrupp reisis samal ajal Sajusaartele, siis esitlusest ametlikku videot ei tehtud. Küll aga poetasin ma etteaste alguses lauale heli salvestama väikse vanamoodsa käsikaamera (sellesama, mida silmates suvalised tehnovellod miskipärast tunnevad tungi valjusti halvasti öelda, et muidu kukub taevas alla või läheb maailmakord sassi või midagi). Kaamera käis, kuni akut jätkus, ja tulemuseks on pool tundi põrandaalust salvestust. “Lindile” jäi juttu romaani maailma, selle looduse ja tegelaste kohta, samuti said avalikuks seosed selle maailma ja Tsaari-maailma vahel. Ka jõudsin küsida tegelaste hoiakute ja raamatu irooniamaigulise pealkirja kohta ning pisut avada “tellija spetsifikatsioonide” küsimust. Lisaks purki püütud materjalile sai räägitud veel LitRPG kirjutamisest üldisemalt; lõpupoole hakkas publik julgemalt kaasa rääkima ja

See filmiartiklite raamat, mis varakevadel Hooandjas käis , sai nüüd valmis ja tänaõdagu oli Elektriteatris esitlus. Mul oli õhtuses vahetuses töö ja sellepärast hilinesin moekalt, siis kui kultuuraliseks meelelahutuseks näidati Noore Frankensteini filmi.  Kui saalis jälle valgeks läks, selgus, et karta ei olnud tõepoolest vaja, kõik tuttavad näod juba ees. Mis siis muud kui veinilonks käevangu ja raamatule autogrammi norima! 

Logistilised vaevused  Öö oli saabunud kerkiva hulluse lainel: etteloetud Lovecraft ja sinna otsa hullumeelsuse lõuatäis, kõrvale soovimatud episoodilised uinakud ja illegaalse viskivaru kahanemine.  Hommik tõi lisaks looduse stiihiatele kaasa veel logistilised vaevused: tahtsin kämpingust kõigi kodinatega ära kultuurimajja tulla ja seekäigus oli vaja päevasteks käimisteks sobiv pisem patrullkott paigutada ära suurema koti sisse, nii et midagi maha ei jää. Tulemus jäi lopergusem, kui oleks tahtnud, ja riideid sai nagu liiga soojalt selga, aga raskusi trotsides õnnestus ikkagi hommikuseks seansiks kohale jõuda.  Varajase saabumise hinnaks oli logistiliste vaevuste jätkumine: küll oli aeg õige ja saal vale, siis jällegi saal õige ja aeg pisut mööda. Igatahes õnnestus lõpuks ometi tabada pisipainajaid. Mulle jäi kõige mõnnamalt meelde see aurosuvila-piraatidega lugu, aga ootamatult sügavale hinge puges ka see juudi põlvest-põlve õuduse dekonstruktsioon.  Ei taibanud kohe teiste eeskuju j

Õõvased õhtutunnid Mul oli plaan (ja otsene isiklik huvi) minna vaatama võistlus-lühijuttude ettelugemist, aga sinna oli veel aega, nii et imbusin salakesi keldrisaali, kus näidati Jaapani imelikfilmi Pinocchio [minginumber]. See lõi tekstuuriga, samuti heliga. Sisust ei saanud muhvigi aru, aga sinnapaika ka ei raatsinud jätta. Nagu kogemata vaatasingi lõpuni ja avastasin, et süžee on täitsa olemas, lihtsalt rõhk on mujal. (Väga mujal.)  Raamatukogus, kus lühijutu-karaoke toimuma hakkas, avanes tõeline raamatukoguhoidja õudusunenägu: küünlad igal pool, küünlad otse raamaturiiulis. Mul võttis hetke aega, enne kui meenus meie oma raamatukogu jõulupidu ja saali kaunistanud LED-küünlad.  Ettelugemisvalikusse jõudnud lugusid oli üksjagu, nii et omapere-nurgas panime lõpupoole väikse burbooniringi käima. (Kahju, et ettelugejatele jooki ei võinud pakkuda, neile paistis see ka kogu selle õuduse peale ära kuluvat. Või noh, äkki võis ka, me ei hakanud kõige selle soolikate ja kummituste vahe

Hommikused rituaalid  Jess, varajasem ärkamine õnnestus! Uneohver oli seda väärt, sest Kuldmelies’ valiku iga film meeldis millegi poolest, mõned koguni väga.  Minu harimata mittefilmifriigi silmale tundus, et paljudes palades annab tooni seitsmekümnendate laadis külahorror, seda nii esteetika kui lugude endi poolest. Ja siis see poolakate (toim. - hoopis slovakkide) Rituaal sinna otsa! Lõunaks oli esiotsa plaanis Djatlovi kuru kohta autorijuttu kuulata, aga rõdusaali juures läks selline tunglemine lahti, et otsustasin kohe heaga suurde saali evakueeruda.  Nõiutud kinnisvara lugu oli parajalt tore ja kerge ja hispaania tempo ei lubanud uimerdustesse laskuda. Pärastlõuna veetsin aga Mart Sandri võlumaailmas. (Rõdusaali lähdane õhkkond oli selline, et pilti teha ei raatsinud. (Küll festivali materjalides leidub kõigest ja kõigist fotograafipilte .) Selle eest õnnestus soetada autogrammiga eksemplar "Kaarnakulda". Ning võlumaailma tervitusjook katkestas selleks korraks mu &quo

Ahto ja Sampo  Maja juures oli parajalt palju sättimist, kokku-lahku pakkimist ja instruktsioonide vastuvõtmist, nii et pisikeste painajate esimesele seansile ikkagi ei jõudnud. (Proovib õnne pühapäeval.) Pass käes, tuli nüüd aega parajaks teha, nõnda seadsin kursi toidulõhnade peale.  Puhvetis püüdsin gravitatsioonivälja Jaani ja siis veel Lemmi ja kuna tuttavaid nägusid olla sel aastal hõredalt, tõotasime jõudumööda kokku hoida ning kinnitasime usku punasel vaibal Väinamöise kandlega (vt. viies raport).  Lemmi paneb Väinamöisega jõujooni paika. Madu läheb pärast oksjonile. Mõned hetked avatseremoonialt:  (Muide, mulle kuidagi väga sobib selle aasta vahegraafika, animatsioonid ja kirjad ja kõik. Miks, ei tea; mingi masinate ülemvõim äkki.)  Ja siis ta tuli. Sampo! Sampo! (Öelda hästi aeglaselt ja teineteise järel.)  Sampo oli värviline nagu Valgus Koordis ja jõrm nagu põhjakonn. Mehed murravad tööd, naised piidlevad kalda peal või laulavad või ahastavad. On metsa, mida kanneldeks rai

Kõhe kohalelend  Kuigi hommik oli alanud suviselt süütu päikesepaistega, mis tõotas muretut retke hoolsate ettevalmistuste ja einepausidega, andis sobivalt õudne ilm märku, kuhu tegelikult teel ollakse.  Haapsalus oli küll taas kohatult päikesepaisteline, aga temaatiliselt kõhe. Et kodus õpitud tänavanimedest ei olnud mälus märkigi, ei hakanud ma retke esimese tähtpunkti - Piksekese kämpingu - asupaika kaardil kontrollima, vaid põrutasin päikese järgi umbkaudu lõuna suunas, läbides teel maalilisi raudteemaastikke.  Oma üllatuseks õnnestuski esimese katsumise peale laagriplats üles leida, ainult paarsada meetrit sai lisaringi.  Siiani olid mind vaevanud mõningad süümevapped, et kevadine nädalavahetus, kuidas siis nii, et mitte maakodus … aga kui oma silmaga öömaja nägin, valgus universumi harmoonia taas oma kohale.  Õige pisut andsid tumedad-jahedad jõud oma kohalolust siiski märku - nimelt muidu nii hoolikalt kokkuseatud varustusepaunast oli täiesti välja jäänud üks tsiviliseerituma

Kirjutas ja pildistas: Laura  Tartu linnaraamatukogus tehti suure jubilei  pärast väikene väljanäitus, kus töötajate loomingulised palangud avalikuks vaatamiseks ülesse säetud olid. Muist loovaid tegemisi nagu laulud ehk tantsud  näidatud liikuvpiltidena ka ilmatusuurte pildikastide seest. See pole mitte saladus olnud, et sessamas raamatukogus rohkeste ulmakirjanduse sõprasid ja kaasalööjaid näikse olevat, üks aga agaram kui teine, nõnda siis ei tule imestada, et seda väljanäitust just siin tuleb jutuks võtta.  (Kirjaviis matkitud meemiväljapanekult "110 aastat tagasi" - seda saab vaadata linnaraamatukogu peamaja trepikojas.)  Virve Eomäe fantastilised jalutuskäigud:  Irina Möldre imelised elajad:  Tiina Tariku tõlked:  Anu Amor-Naritsa krõllid ja kollid:  Kristin Tohvre koomiksid:  Tiina Sule sulisloom:  Jana, Mairi, Laura kirjatööd:  Kõike ei jõudnud kirja panna ja pildile püüda, loodan, et ehk pannakse väljanäituse aineline osa kunagi ka virtuaalselt üles.  Kui kajastuse