rujanaut

Käesolevaga saab 2023 aasta läbi ja selleks puhuks on ajaloolise tõe huvides tarvis organites fikseerida, ilm naljata, mida on Tartu kirjutustoas aasta jooksul tehtud, kui palju kirjanikke on kohal käinud, mida eesmärgiks seatud, mida saavutatud, kes on kuidas arenenud, kes mida tegelikult luges, kes teistele luiskas, mida ta luges, mis olid meelis-asendustegevused kirjutamisest hoidumisel, väga tõsiselt on vaja kõik kokku võtta, tõsiselt.  Seda tehku mõni tõsisem inimene või veel parem, mõni tõsisem masin. Mina tahtsin lihtsalt paar mineva-aasta pilti üles visata. Kaamera ette sattusid: Urmas, Andres, Kristi, Mant, mina - Laura.  Lõppu varastasin Mandi tagant veel ühe meemi ka!

Novembri lõpunädalal sai kuulda katkendit Berit Sootaki värskelt esitletud romaanist "Hõberebane": https://www.tumedadtunnid.ee/e/b-sootak-hoberebane-katkend/ Detsembri hakatuseks pakuti heliversiooni Meelis Krafti jutust "Elurikkuse kaitseala":  https://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-69-osa-m-kraft-elurikkuse-kaitseala/ Pühadenädalat aga täitis järjejutuna Indrek Hargla ”Mees kes ei joonud viskit”  https://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-70-osa-i-hargla-mees-kes-ei-joonud-viskit-1/   Toetajatel oli võimalus kogu järjelugu ühekorraga ära kuulata ja lisaks kõlas jõulukingina Weinbergi lugu "Karma võlg".   Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 , oktoober 2023 .

 

Üritustesarja Õhtud eesti ulmega sügishooaja saalisalvestused ei ole mitte kosmosevaikusesse kadunud! Tormid, tuisud, Kuri Saatus ja muud logistilised vemud sundisid küll sisu viibima, aga nüüd said kõik bitid ja baidid üle loetud ning videod Reaktori videokanalisse paisatud. August 2023 - raamatuesitlus: kogumik “Tuhapilve sajandil” September 2023 - raamatuesitlus: Berit Sootak, romaan „Hõberebane” Oktoober 2023 - raamatuesitlus: antoloogia “Minu isa luulud” November 2023 - raamatuesitlus: Juhan Habicht, romaan “Kui tuugenid vaikisid” Detsember 2023 - raamatuesitlus: Manfred Kalmsteni, jutukogu “Götterdämmerung”  "Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist .   

Kui ma ammu-ammu valmistusin ulmeteemaliseks ettekandeks Mängudeööl (seesama ettekanne, millele vaatab tagasi see tekst-kokkuvõte siin ), siis muu eeltöö seas tutvusin spetsiaalselt mängudega, mille loomisel on sees Eesti-komponent.  Osa asju jõudsin enne ettekannet ka läbi mängida, nende hulgas värvika vikatimehe-simulaatori "Surm ja maksud".     Esimene läbimäng sattus ilmselt üsna klassikaline: püüdsin teha "kõige õigemaid" valikuid, koguda optimaalset nodi, rääkida kõigiga kõigest.     Põnevamaks läheb asi teisel läbimängul. Nimelt jääb esimesel läbimängul soetatud nodi lauasahtlisse alles ja UusMäng+ pakub seega hoopis avaramat arsenali valikute tegemiseks. Teistsuguste valikutega saab omakorda ligi hoopis uutele avastusvõimalustele, mida mina rõõmuga kuritarvitama asun!    Kolmandal läbimängul püüan üles leida peidetud sisu, mis seni veel nägemata. Ja lõpetan ... ootamatult positiivsel noodil.   

Kuna paar viimast neljapäeva on ühiskirjtamise asemel toimunud iseseisev inspireerumine, valmistas Mant kirjutajatele innustuseks paar asjakohast meemi. Inspireerugem!   * LL: inspireerivad kirjakud on muide pärit selle albumi kaanelt: https://mpsc.bandcamp.com/album/gala

Mik vaatas mõtlikult oma kätele kõrvetatud arme. See oli üleminekuriitus, mis kinnitas ta valiku kogu eluks. Samal päeval lõpetas ta ka oma habeme lõikamise. Ta oli tulnud pika tee. Musta vööni rippuv habe, kui ka vöö ise, olid selle tõestuseks. Ta oli treeninud hommikust õhtuni, päevast päeva, nädalast nädalasse. Mediteerinud, olles kaelani jäises vees. Olnud kuude kaupa söömata. Seda kõike oma keha ja vaimu treenimiseks. Ning nüüd oli ta siin. Kogenumad uskusid, et ta saab selle tööga hakkama ning olgugi, et ta polnud ise selles kindel, ei hakanud ta targemates kahtlema - olid nad ometi näinud tema kasvu kõrvalt. Ta võttis sõõmu karget õhku ja hingas selle aeglaselt välja, valmistades end vaimselt ette. Ta pidi trotsima pakast ja tuult. Tegema oma tööd, jätmata isegi ühtainsat jälge endast pehmele lumele. Lisaks pidi ta tegema seda kõike riietuses, mis paistis silma kui homikune päiksetõus. Hoolimata kõikidest takistustest pidi ta olema nähtamatu või kaotama oma au. Ta pani silmad ki

(Kogus ja koondas Laura)  Hiljuti lõppenud novembrikuu ühes maid ja rahvaid hullutava romaanikirjutamise-taudiga ei jätnud puutumata ka Rujanaudi ja Tartu ulmekirjutamise töötoa rahuarmastavaid nurgakesi. Nüüd kui oht on möödas, uurisin käeulatusse jäänud kirjutajatelt, kuidas neil see raske aeg õnnestus üle elada. ZARVIK pääses sedakorda peaaegu puhtalt. Tõsi, ta kirjutas juba ennetavalt puhtsüdamliku ülestunnistuse ühe varasema novembri kohta ( loe siit ) ja novembrikuu sees jagas kasulikke tähelepanekuid kirjutamisstiilide teemal ( loe siit ) Enda kaitseks on tal öelda järgmist:  Ma küll see aasta NaNoWriMo ei teinud, küll aga toimetasin oktoobris oma 2020 aasta nanoka musta teksti lõpuks loetavaks ära (paneb veel komad selle aasta sees ära ja siis võiks kirjastusele saata)  ja nüüd võtsin  just 2019 aasta oma uuesti ette et ümber kirjutada. EGE: Mina üritasin luua kirjutamisharjumust ehk siis sobitada omavahel E-R töötamise ja piisavas mahus kirjutamise. Ei õnnestunud. Lohisesin ki

Ei, see pole nüüd kiitus tuntud rokkbändile. Hoopis väike tähelepanek, et meie pisike ulme, mulje ja kirjutamise blogi nimega Rujanaut sai nüüd ametlikult aastaseks. Esimene postitus siin nägi ilmavalgust teisel detsembril 2022 ja lubas, et me hakkame postitama ulme kirjutamisest, nägemisest, lugemisest, kogemisest ja muudest asjadest. Seda otseloomulikult oma marinaadis, omas tempos ja oma mätta otsast. Pildil: rujanautlased? rujanaudikud? rujanised? rujanikud?... oeh, oleks meil vaid mõni kirjanik, kes sõnu tunnkes. Mis on siis selle aasta jooksul toimunud? Kas me saime oma lubadusega hakkama? Ma ütleks küll. Postitusi on ligi saja ringis (enamik neist meie pea-rujanaut Laura poolt) On ilmunud mängumuljeid, Reakori ja Tumedate tundide meeldetuletusi, reisikirju, kirjutamise võtteid kui ka muud põnevat. Mitmed tekstid on siit isegi hiljem Reaktorisse lipanud. 16 korda on toimunud blogipõrgatus, 14 korda oleme rääkinud kirjutamisest endast ja 8 korda on saanud Mandi meemiveski endale e

Kirjutab: Zarvik Kui on üks film, mida ma olen vaadanud vähemalt viiskümmend korda ja mis endiset aitab mul oma loominguga toime tulla, siis on see Everything is a Remix . See aasta ilmus 2023 remix sellest, mis sisaldab nii meeme, mänge, uuemaid filme kui ka mõtisklusi AI teemadel. Ma ise soovitaksin aga pigem 2015 aasta filmi /seeriat (tootja ise kah ei tea kumb see on), kuna see toob minu arvates paremaid näiteid teiste materjali kasutamisest uue loomingu tegemiseks (kõik on YouTube 'is vaadatav. Kes otsib, see leiab). Miks see aitab? Sest paratamatult tunneme me kõik vahel, et see mida me teeme on juba ammu tehtud, et see pole originaalne. Everything is a Remix ütleb aga: "Mis siis? Ükski asi pole üdini originaalne."  Kindlasti pole ka paljude lugejate jaoks see tekst siin midagi originaalset.  Kuid meie seas leidub endiselt neid, kes näevad loomingulisust kui midagi maailmast eraldiseisvat. Õigupärast inspireeris mind seda teksti sin kirjutama just üks seda tüüpi ar

 Valminud on Reaktor numbriga 146!  Kui vahel olen ulmeajakirja sisu juba valmimise eel salakesi piiluda saanud, siis seekord hõivas mu novembri kirjutamis-hoogtöö. Sellepärast avan uut numbrit lausa puhtalt lehelt ja loen lapseliku põnevusega! (Eks kaanepilt õhutab ka seda  seikluslikku maalt-merelt-kosmosest meeleolu.) Noppeid:  - "Juba alustasside pesemine võtab nii palju aega et armastuseks jääb õige vähe järele." Ehk: Jürka kirjutab ausalt ja halastuseta sellest, mis jääb lugeja silmis järele raamatu sisust, kui vormindus on valitud dominantseks elemendiks .  - Tõnis jätkab ulmeteemade akadeemilise käsitlemise vaatlusi Michael Hauskelleri utoopia-tõlgendustega . - Uued jutud: Hornet , Reisel , Looveer , Kõlu , Herbst , Veske !   - Arvustusi, arvamusi, repliike, rubriike alles hakkan lugema. Vägesid juhatas Joel ja pildimasin kuulas tema sõna. 

Kirjutab: Zarvik Pealkiri ei vihja sellele, et sa peaksid kirjutama koodi või midagi sellist. Pigem tahaksin ma vaadata meetodeid kuidas koodi kirjutatakse. Ma olen eelnevalt kirjutanud sellest, kuidas improteatri lähenemine aitab (minu jaoks vähemalt) kirjutada, kuid täna tahaksin ma võtta inspiratsiooni hoopis IT sektorist, võrreldes selliseid lähenemisi nagu Agile ja Waterfall ning pannes need kirjutamise konteksti. Mis on  Agile?   Sisuliselt (ja väga lihtsustatult) saab selle idee võtta kokku nii: Sul on eesmärk mida sa tahad täita ning ajaperiood (sprint), mille jooksul tuleb valmis teha minimaalne funktsionaalsus, mis selle eesmärgi ära täidaks. Tähtis on see, et lõpptulemus oleks funktsionaalne tervik. Ajaperiood on kusjuures üsna lühike. Et seda ideed illustreerida, ütleme et sul on eesmärk teha liikumisvahend punktist A punkti B. Esimese lühikese intensiivse tööperioodi (sprindi) lõpuks oled sa valmis saanud rula. On kiirem kui kõndimine ja täidab funktsiooni. Järgmise spri