rujanaut

2022 viimane Reaktor paiskus küberruumi! https://www.ulmeajakiri.ee/?122022   Mõned nopped: - Mitme nurga alt tehakse juttu masinõppe abil pildiloomest: Joel kirjutab oma kogemusest Midjourney tööriistakastiga , Jaanus Makko arutleb põhjalikumalt uue loomevahendi tulekuvalude ja ühiskondlike kaasuvate küsimuste teemal.  - Ametlikult saab maha hõigatud uue aasta jutuvõistlus !  (Laura: *khm khm* mõned meist on žüriis, *khm khm*) - Jürka usutleb Mart Sandrit . - Riho kirjutab Del Toro lugudepuntra vaatamismuljetest , Elar arvustab Täherauda , Jürka uut Zelazny-tõlget . - Jutte kirjutavad Hornet ( jutu saamislugu saab muide siin meie hoovi peal lugeda), Kruusmets , Krist ,  Räpp , Laurik (kõik raamatukogudeaasta jutud leiab ühise teemaviite alt), Vahar (Reaktori-debüüt!). Tõlkejuttudega kostitab T umedate Tundide jutuhääling .  Vägesid juhatas Mant, kaane unistasid Midjourney tiivul valmis Riho ja Joel.    (Laura: Üle hulga aja asun uut numbrit õhina ja põnevusega lugema, sest üle

  Kirjutas: Zarvik Uus kuu, uus jutt Reaktoris ja ka uus jutu saamislugu - juhul kui kedagi protsess huvitab. Seekord võtame ette jutu Veripunane kingitus. Loe jutt reaktorist ära, enne kui seda teksti siin edasi piilud.  https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veripunane-kingitus   *** "Mul on nii palju tegelasi, kellest võiks raamatu kirjutada." "Ma arvan, et sa peaksid kirjutama surmast." Kuu aega hiljem: "Sa igavene põrsas. Selle nimi on Mort!" Kuulu järgi oli kunagi umbes taoline vestlus Neil Gaimani ja Terry Pratcheti vahel. Miks ma sellest alustan? Sest detsembrikuu jutu algus oli umbes sama. Kurtsin aga Mant'ile, et pea tühi ja mõtted otsas, lisaks ka juba aasta järjest Reaktorisse kirjutanud. Anna nõu mida teha. "Kirjuta üks pühadelugu detsembri Reaktorisse," vastas Mant kui muuseas. Läks vast nii nädalake, kui esimene mustand sai valmis ja ma teda igaveseks põrssaks nimetasin. Nüüd aga jutu sisu juurde. Mind on eluaeg paelunud teistsugused

Kirjutab: Zarvik Suure tõenäosusega teavad inimesed siin mind pigem kirjaniku kui näitlejana. Kuid enne seda, kui ma hakkasin lühijutte varrukast välja väänama, tegelesin ma usinasti improteatriga. Seitse usinat aastat esinemisi, koolitusi ja proove ning kogu see kogemus on ilmselgelt mõjutanud ka minu kirjutamist. Tõestus on tegelikult ka ajalooliselt nähtav. Esimesed lühijutud nime Tim Hornet alt ilmusid 2004 ja 2005 aastatel Algernonis ning polnud suurem asi lood. Muidugi olen ma möödunud viieteist aasta jooksul (Tim Hornet tuli tagasi kirjandusse 2020) jooksul lugenud ja (väidetavalt) ka inimesena kasvanud ja arenenud, kuid kõige suurem positiivne mõjutus tuli kindlasti improteatrist.  Sellest vabadusest, et sa ei pea alati teadma kuhu sa lähed. Julgusest katsetada ja proovida. Soovist otsida, näha ja kasutada mustreid.  Kui aus olla polnud ka minu enda teekond improteatris mitte lihtne. Esimesed aastad tegelesin ma alati enne lavale minekut paduhirmuga. Proovis pulli teha oli üks

Kirjutas: Laura  Kui augustis ilmus Bioreaktor , kirjutasin sinna ülevaate arvutimängust Waking Mars, mille keskmes on ökosüsteemide häkkimine. Ülevaate jaoks oli vaja värskeid ekraanitõmmiseid ja kuna selleks oli nagunii uus läbimäng plaanis, otsustasin ühtlasi videosalvestuse ka käima tõmmata.  Osa seitse: Saladusliku signaali jälgi ajades satume eriti piraka Päikesesüsteemi mudeli otsa. Pärast pikka pusimist leian üles ka eelmistes osades otsitud fossiili. Osa kaheksa: Topin taskud raipeid täis, et saaks ühes suures moodustises elurikkust edendada. Töö käigus avalduvad uued teadmised suurema süsteemi kohta.   Osa üheksa: Külastan fossiilsete kambrite süsteemi, kus mul kunagi ammu, esmimese läbimängu ajal õnnestus ökokatasrtoof tekitada. Salvestatud seiklus jätkub järgmine kord! Eelmist kokkuvõtet vaata siit:  https://rujanaut.blogspot.com/2022/12/laura-mangib-waking-mars-2.html Reaktoris ilmunud ülevaadet loe siit:  https://www.ulmeajakiri.ee/?manguulevaade-waking-mar

Kirjutas: Laura  Kui augustis ilmus Bioreaktor , kirjutasin sinna ülevaate arvutimängust Waking Mars, mille keskmes on ökosüsteemide häkkimine. Ülevaate jaoks oli vaja värskeid ekraanitõmmiseid ja kuna selleks oli nagunii uus läbimäng plaanis, otsustasin ühtlasi videosalvestuse ka käima tõmmata.  Osa neli: Tutvun lähemalt suuremat sorti eluvormidega. Lisaks kohmetud jutuajamised kolleegiga (aga ka teaduslikud tähelepanekud kivimikihtide ja fossiilide kohta). Peale selle huvitab mind mandavoskade suguelu ja väetamisvõimekus. Osa viis: Jõuan lendpõiekeste areaali ja saan teada, mis juhtub, kui liiga sügavale nende pesasse ronida. Püüan happevannide, kägistaja-mummude ja persest-naksajate vahel põigeldes terveks jääda, aga fossiil jääb ikka leidmata.   Osa kuus: Jätkan lubatud fossiilide otsinguid, pistan nina õue ja läbin takistusrada. Lisaks korjan üles selle mängu esimesed plahvatavad seemned! Salvestatud seiklus jätkub järgmine kord! Eelmist kokkuvõtet vaata siit:  https:/

Reedel, 9. detsembril toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Tamur Kusnetsi romaani “Kronošütist” esitlus. Autoriga vestles kirjastaja Joel Jans.  Video salvestas Kersti Taurus.  "Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist .   

Detsembris tähistab jutuhääling Tumedad tunnid sünnipäeva, seekord kuuendat! Sel puhul saab kuulata temaatilist detsembrijuttu - Tea Lalli "21. detsembrit".    http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-55-osa-t-lall-21-detsember/   Lisaks pakub sünnipäevalaps e riti erilist TuTu Pluss osa eriti suurtele toetajatele .  Seotud kanalitel tasub silma peal hoida ka sellepärast, et tulekul on tume aastalõpuloos:  https://www.facebook.com/tumedadtunnid  

Pildijagamisplatvormi Imgur kasutaja SeattleSketches andnud kord rujarobot Dall-E-le ülesande genereerida (võlts-)raamatukaasi ulmesopakatele. (Ülesandepüstitus inglise keeles oli: "1970s pulp fiction paperback cover of a squirrel in a spacesuit orbiting earth." ) Tulemuseks oli posu skafandrites oravaid.  Oravad olid vahvad, kasutaja aga arvas, et paneks robotiga võistlema inimese (ehk iseenda). Nii maalis ta guaššide ja akrüülvärvidega ühe opossumi Maa orbiidile. Aga miks opossumi? Sest tundus, et orava kohev saba ei sobi hästi skafandrisse!  Autor andis loa materjali jagada; Imguripostitus ise asub siin:  https://imgur.com/gallery/m905NEw  

Kirjutas: Laura  Kui augustis ilmus Bioreaktor , kirjutasin sinna ülevaate arvutimängust Waking Mars, mille keskmes on ökosüsteemide häkkimine. Ülevaate jaoks oli vaja värskeid ekraanitõmmiseid ja kuna selleks oli nagunii uus läbimäng plaanis, otsustasin ühtlasi videosalvestuse ka käima tõmmata. Alguses mõtlesin, et jäädvustan ainult eredamaid hetki, sellepärast on esimesed osad veits hüpliku kulgemisega.  Osa üks: teen (taas)tutvust fiktiivse Marsi koobastikuga ja esimeste eluvormidega, tuletan meelde mängu põhimehaanikaid.  Osa kaks: püüan hoida looduse tasakaalu ja soodustada Marsi-mandavoskade paljunemist.  Osa kolm: katsun jõudu esimese suurema, keerukama koopaga ja saan persest hammustada. (Video raamid on pisut paigast ära, sest ma kogemata klikkisin salvestusprogrammi seal, kus poleks vaja olnud.)  Salvestatud seiklus jätkub järgmine kord! Reaktoris ilmunud ülevaadet loe siit:  https://www.ulmeajakiri.ee/?manguulevaade-waking-mars

Kirjutas: Zarvik Algaja autorina on mind alati kurvastanud, et tekstidega pole kaasas nende saamislugu. Mitte, et kõik need lood nauditavad oleks, kuid see annaks kindlasti perspektiivi (ja ehk ka lootust) neile, kes pole enda oskustes või andes kindlad. Ehk oleks neist midagi õppida. Kui vaid seda, et looming on haruharva lineaarne otseliikumine punktist A punkti B vaid pigem mudaralli, kus teedel on paradustööd, rehv läheb katki, koer ajab taga, hääletajast saab sarimõrvar ning kolmandik teest on üldse vee all. Kus viga näed laita, seal tule ja aita – seega, siin minu viimase avaldatud teksti, Isa süda , saamislugu. Soovitan enne alljärgnevat jutt ise läbi lugeda. Samuti vabandan, kui see siin lõhub illusiooni minust kui autorist. --- Suve lõpp. Kütan ülilühijutte võistlusele ning nüüd selle aurus, olles just lastele unejuttu lugenud, tuleb üks veel. Idee on hea, selles on mingi potentsiaal olemas, kuid teostus vajab midagi muud. Jumala eest, ma saan ju sellest isegi aru, kuid lükkan

Kirjutas: Laura  See tekst sai kokku pandud 2021 septembris, kui käisin Mängudeööl Reaktori nimel kõnelemas ulmekirjandusest, seostest kirjanduse ja mängude vahel ja üleüldse. Tookord sai lühidalt puudutatud ulme määratlemise küsimust, välja lobisetud, kus pesitsevad ulmikud, ning osutatud ulme- ja mängusõprade ühistele rõõmudele. Mõned asjad, mis kohapeal rääkimata jäid, vormistasin igaks juhuks kirjasõnasse ka. Tookord ei läinud kirjatükki vaja, sest loengusaali videokogu läks Level1 saidile üles ühe suure postitusena ja Reaktori tavapäerane lugeja ei ole jällegi sellise ülevaate sihtgrupp. Küll aga tundub nüüd, aasta hiljem see tekst suurepäraselt sobivat uue ulmeurkakese vooderdamiseks. Samuti tundub mulle, et mängurite jaoks kokkupandud selgitus sobib hästi ka muule publikule kohaliku ulmemaailma sissejuhatuseks. Lisan veel, et ma ei ole mingi süva-ulme-ekspert, teadust ei tee ja kulda ei pritsi, kirjeldan asju lihtsa ulmiku vaatepunktist.     Ulme mõiste ja selle avardunud

Tere, uudishimulik uudistaja! Rujanaut lööb kulpi ja asub uue blogi stardijoonele. Sirgunud Tartu ulmekirjutamise töötoa suitsunurgast, nagu kunagi ammu-ammu suurem veli Reaktor.  Sihiks korjata kokku poolikumad-tooremad mõtted ja uidud, millest päris korralikku Reaktoripostitust välja ei pigista, aga jagada tahaks ikka. Näiteks: me kõik oleme näinud etendust laval, kuid kui paljud teavad tegelikult seda mis toimub tegelikult lava taga? Aga kui paljud teist teavad, mis toimub ulmekirjutamise taga? Meie natuke teame, vähemalt oma mätta otsast.  Ulme kirjutamisest, nägemisest, lugemisest, kogemisest ja muudest tähelepanekutest hakkame siin kirjutama, lihtsalt ja lõbusalt. Postitama hakkame omal viisil ja omas rütmis, eks siis näis, mis edasi saab.    Käivitustoimkond: Laura, Mant, Zarvik