rujanaut

Ulmeühingu Tallinna filiaal skoorib sariürituses juba viienda kolmanda reede. Külaliste pingil võtab seekord istet Liis Roden.  (Muuseas, kui raamatu- ja ajakirjakaante vaatlemisest jääb väheks ning sooviksid ulmekunsti näiteks seljas kanda, siis piilu, mida Liisi veebipoes saada on!) Liisi sai pikemalt usutletud ka selle aasta juunikuu Reaktoris , samuti käis ta septembris Tartus Tulevikuministeeriumit esitlemas . Tallinna Õhtute varasemaid kokkuvõtteid loe siit ja siit .

Novembri teise reede ulmeõhtu kolis tumedama õhkkonna otsingul kirjanduse maja keldrisse, klubisse Salong. (Teate küll: peauksest tagurpidi tänavale tagasi, aiamüüri järgides ümber nurga, suurtest ustest sisse, trepist alla.) Seekord tuli esitlemisele Meelis Krafti paranormaalse noorteromaani "Tiuhkamäe" teine osa. Muuhulgas tuli juttu kodumaisest maisist ja teistest Tiuhkamäe-maailma taustajõududest, samuti õrritati sarja kolmanda osaga. Autorit pinnis vastused välja Weinberg.   Tartu "Õhtute" infot vt. ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist  

 Kirjutab: Zarvik Ehk on lugejale juba teada, et ma tegelesin napp alla kümne aasta improteatriga. Tõsi, tegelen ka nüüd, kuid seda oluliselt vähemas määras ja peale mõne aasta pikkust pausi. Selle pausi ajal taas-avastasin ma enda jaoks kirjutamise, mida äkki on nii natukene näha olnud. Enne usinat kirjutamisse sukeldumist oli vahel mul nädalas lausa viis esinemist improteatriga, lisaks regulaarsed proovid ja töötoad, kus ma ka ise juhendasin. Ühesõnaga, see oli väga suur osa minu elust. Elu-olud muutusid, kuid soov ennast loominguliselt väljendada jäi. Selle ventiiliks sai kirjutamine. Kuigi kirjutamine on tore, eristab seda imrpoteatrist üks väga suur asi - publik. Etendus laval, olgu see siis lühivorm või pikkvorm, sünnib alati publiku koostööl ja silme all. Kirjutamine on aga asi mida tehakse pigem üksi nokitsedes. Noh olgu, on ka kirjutamise töötoad, kus rahvas käib koos kirjutamas, kuid need on ikkagi pigem kolleegid, kui publik. Seega, kui enamik oktoobrist oli juba möödas ...

 Oktoober sai läbi, maa sai mustaks ja ilmus Reaktor numbriga 157!  Noppeid:  - Jürka de-mütologiseerib kohaliku kuldaja ihalusi , Sulbi omakorda jälitab uue laine väheseid võnkeid nõuka-aja kultuuriruumis .  - Kirjutaja-intekas annab seekord aru Mairi . (Vt ka üleskutset Karlova ühiskirjutamistele !)  - Lüüli võtab ajajärgu-autorite võrdlussarjas vaatlusele Helga Nõu ja Kate Wilhelmi jutud .  - Arvustajate materjali kuhjas leidub taas Kübeke elutervet vihkamist !  - Zarvik kirjutas seekord jutu "improteatri tehnikas ". (Võimalik, et jutustab tööprotsessist kunagi ka ;) ) Vägesid juhatas Kalmsten, kaane tegi Liis Roden.  

Sügise saabumisega lähevad tunnid järjest tumedamaks ja kuulamist jagub ka. Septembris kõlas jutt, mida ei soovita looduspõlguritele, muinsus-vihkajatele ega kõrgusekartjatele: A. Merritt - "Kuristiku rahvas" . Oktoobris tõi (petlikku?) lootust selleaastase trotsipungi-kogumiku avalugu ehk: Häli Kivisild - "Harjusk" .  Toetajaid rõõmustasid lisapaladena E. F. Bensoni "Telliseahjuga maja"  ning D. Hantke "Monroe maja vaimud" (hoiatus ei ole jutu juures ilmaasjata!) Eelnevad kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 , oktoober 2023 , november-detsember 2023 , jaanuar 2024 , varakevad 2024 , mai 2024 , suvi 2024 .

Tihe sügisgraafik on ilmakorra üsna pea peale pööranud, nimelt peab Kirjutustoa omade-poiste nägemiseks nüüd kogunisti pealinna sõitma!  Aga alustama pean sellest, et tiheda nädalavahetuse tõttu jäin ilma Tartu aasta kultuurisündmusest, ehk vana korstna mahavõtmisest, millest hulka pilte tehtud ja ajalehe sisse pandud ja kõik kõnelevad ja teised siis kõnelevad, kuidas need esimesed kõnelevad. Aga õkva selle ülemise pildi tegemise ajal (kirjanduslik liialdus, tegelikult hetk hiljem) oli näidatud suunast plahvtust kuulda ja hiljem lugesin, et toimus eel-lõhkamine. Nii et päris kultuuritult ei pidanud välja sõitma ja ka saabumine sattus kõigiti kultuuraline. Õhtul sai Keskraamatukogus siis seda õiget kultuuralist elu näha, sest seal toimus oktoobri ühik üritustesarjast Õhtus on ulmet (järjekorras juba neljas, muide). Seni, kui korraldustandem ummikus istus, edvistas õhtu peasüüdlane niisama kaamera ees, aga pärast aeti ikka asjalikumat juttu ka. Täpsemalt ja pikemalt vaa...

11. oktoobril esitleti Tartu kirjanduse majas Triinu Merese romaani “Omasid ei jäeta maha”. Muuhulgas arutleti tegelaste dünaamika ja erilisuse üle, mainiti maailmade loomist ja ulmesisalduse mõõdikuid. Juttu juhtis Raul Sulbi.  Vaata ka autoritunni salvestust Tallinna kolmanda-reede-õhtute sarjas. Tartu "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist      

 Tihti vaadatakse kirjutamist kui eskapismi - sa peidad end oma pisikesse maailmamulli ja paned seda nii hästi kirja kui vähegi suudad. Ajataju kaob ja tekst tuleb. Kuid kas see on tegelikult reaalsusest põgenemine? Mulle tundub, et kirjutamine on oluliselt rohkem reaalse maailmaga seotud kui lugemine, sest raamatu/jutu üheks eesmärgiks on kindlasti ka lugejas huvi tekitamine. Kuidas sa tekitad huvi? Seoste ja võrdlustega päris maailmast, nii et lugeja saaks samastuda ja panna end jututegelaste väljamõeldud saabastesse/kingadesse/kummikutesse. Lisaks peab loos olema loogika ja usutavus. Seda kõike pole võimalik saavutada, kui sa püsid vaid oma kirjanikumullis. 1. Kogemus Selleks, et sa suudaksid maailma kirjeldada ning teha selle ka lugeja jaoks huvitavaks, peab sul olema arusaam sellest, kuidas päris maailm töötab. Sa pead olema selle osa. Vähemalt vaatljena, veel parem kui sa kogemusi kogud. Kunagi sattusin ma vaatama püstijalakoomikut, kelle põhilised naljad olid kas eelnevatest...

 Lugemisvalmis sai Reaktor nr 156!  Noppeid:  - Suureks usutluseks saadi kätte Mario Kivistik !  - Igakuises kirjaniku-intervjuus Jaagup Mahkra (kõik tunnistab üles).  - Makke muljetab mitmest connist , Kert Vasemäe käis imelikke filme vaatamas .   - Eva Luts avab murelikku perspektiivi kohaliku ulme tulevikust, Sulbi teeb rännaku ingliskelse lugemiskultuuri ajalukku .  Vägesid juhatas Kalmsten, kaane tegi Liis Roden.  

Tallinnas kuu kolmandal reedel toimuv üritustesari "Õhtus on ulmet" hakkab sooja sisse saama. Tingikult võib järjepidevuse kriipsukesi märkida juba aasta algusest - nimelt toimus Kalmsteni "Göttedämmerungi" esitlus samuti Keskraamatukogus ja samamoodi kolmandal reedel. Suvel läks aga üritustesari päriselt käima, sel on oma kindel aeg ja koht ja ka ulmeühingu uhke plagu tõmmatakse vahel üles. (Tallinna üritusi saadab see avastaja-kosmonaudiga pilt, Meelis Krošetskini tehtud; tähelepanelikumad on aga ehk juba märganud et Tartu üritusi kaunistab uus ilmavärava pilt, mis on Liis Rodeni tehtud.) Neid Tallinna  ulmeõhtuid on septembri seisuga toimunud juba kolm ning tänu Keskraamatukogu tehnovõlurite tööle saab neid ka tagantjärele vaadata:     Reaktori Youtube'i-kanalile sai tehtud ka eraldi kolmanda-reede-õhtute esitlusloend .  Ürituste eelinfot leiab Tallinna keskraamatukogu ürituste kalendrist .

13. septembril esitleti Tartu kirjanduse majas Kim Stanley Robinsoni romaani  “Tulevikuministeerium”. Vestlesid raamatu kirjastaja Martin Altraja ja kujundaja Liis Roden.   Agusti ulmeõhtu külaliseks oli  Meelis Friedenthal . "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist      

Nii nagu mullu , toimuvad ka sel aastal Tartus, Karlova-Ropka raamatukogus teisipäeviti loovkirjutamise ringid. Lähemalt vaata Linnaraamatukogu kodulehelt .