rujanaut

  Kirjutas: Zarvik Uus kuu, uus jutt Reaktoris ja ka uus jutu saamislugu - juhul kui kedagi protsess huvitab. Seekord võtame ette jutu Veripunane kingitus. Loe jutt reaktorist ära, enne kui seda teksti siin edasi piilud.  https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veripunane-kingitus   *** "Mul on nii palju tegelasi, kellest võiks raamatu kirjutada." "Ma arvan, et sa peaksid kirjutama surmast." Kuu aega hiljem: "Sa igavene põrsas. Selle nimi on Mort!" Kuulu järgi oli kunagi umbes taoline vestlus Neil Gaimani ja Terry Pratcheti vahel. Miks ma sellest alustan? Sest detsembrikuu jutu algus oli umbes sama. Kurtsin aga Mant'ile, et pea tühi ja mõtted otsas, lisaks ka juba aasta järjest Reaktorisse kirjutanud. Anna nõu mida teha. "Kirjuta üks pühadelugu detsembri Reaktorisse," vastas Mant kui muuseas. Läks vast nii nädalake, kui esimene mustand sai valmis ja ma teda igaveseks põrssaks nimetasin. Nüüd aga jutu sisu juurde. Mind on eluaeg paelunud teistsugused

Kirjutab: Zarvik Suure tõenäosusega teavad inimesed siin mind pigem kirjaniku kui näitlejana. Kuid enne seda, kui ma hakkasin lühijutte varrukast välja väänama, tegelesin ma usinasti improteatriga. Seitse usinat aastat esinemisi, koolitusi ja proove ning kogu see kogemus on ilmselgelt mõjutanud ka minu kirjutamist. Tõestus on tegelikult ka ajalooliselt nähtav. Esimesed lühijutud nime Tim Hornet alt ilmusid 2004 ja 2005 aastatel Algernonis ning polnud suurem asi lood. Muidugi olen ma möödunud viieteist aasta jooksul (Tim Hornet tuli tagasi kirjandusse 2020) jooksul lugenud ja (väidetavalt) ka inimesena kasvanud ja arenenud, kuid kõige suurem positiivne mõjutus tuli kindlasti improteatrist.  Sellest vabadusest, et sa ei pea alati teadma kuhu sa lähed. Julgusest katsetada ja proovida. Soovist otsida, näha ja kasutada mustreid.  Kui aus olla polnud ka minu enda teekond improteatris mitte lihtne. Esimesed aastad tegelesin ma alati enne lavale minekut paduhirmuga. Proovis pulli teha oli üks

Kirjutas: Zarvik Algaja autorina on mind alati kurvastanud, et tekstidega pole kaasas nende saamislugu. Mitte, et kõik need lood nauditavad oleks, kuid see annaks kindlasti perspektiivi (ja ehk ka lootust) neile, kes pole enda oskustes või andes kindlad. Ehk oleks neist midagi õppida. Kui vaid seda, et looming on haruharva lineaarne otseliikumine punktist A punkti B vaid pigem mudaralli, kus teedel on paradustööd, rehv läheb katki, koer ajab taga, hääletajast saab sarimõrvar ning kolmandik teest on üldse vee all. Kus viga näed laita, seal tule ja aita – seega, siin minu viimase avaldatud teksti, Isa süda , saamislugu. Soovitan enne alljärgnevat jutt ise läbi lugeda. Samuti vabandan, kui see siin lõhub illusiooni minust kui autorist. --- Suve lõpp. Kütan ülilühijutte võistlusele ning nüüd selle aurus, olles just lastele unejuttu lugenud, tuleb üks veel. Idee on hea, selles on mingi potentsiaal olemas, kuid teostus vajab midagi muud. Jumala eest, ma saan ju sellest isegi aru, kuid lükkan