Prima Vistal Josh Sawyerit kuulamas

Läinud neljapäeval kippus kultuuraline programm jälle maru tihedaks, sest mul oli kindel nõu kuulama minna, mida mängukirjutajad kõnelevad -  ja ega siis Josh Sawyerit inimkujul ju iga päev ei näe. 

Enne esinemist kuulsin kogemata pealt, kuidas Josh palus mälupulka, et üks kirjastiil esitluse arvutise kopeerida. Ma mõtlesin, et nonoh, väljamaa värk ja süsteemide ühildumine, aga selgus, et kirjastiil oli jutu täitsa oluline sisupunkt. Sest jutu läbivaks teemaks oli see, kuidas teave edasi elab, teabe hoidmine, edasikandumine, transformeerumine ... 

Kolm esmapilgul sarnast, aga tegelikult eri aegadest kirjarida näitavad üht sellist kolmikhüppega-tänapäeva juhtumit: kunagi varauusajal leiutatud trükikirja stiil (leiutaja nimi läks mul meelest), selle eeskujul loodud arvuti-font (äkki oli Garamond? No ei nakku mul nimed kahe kõrva vahel!) ja kõige all varauusaegse eeskujul kujundatud kirjastiil mängule Pentiment.

Selliste kolmikhüpete kõrval on muidugi rohkem näiteid, kus peale jäävad koid ja rooste või siis pärgamendi taaskasutajad või tsensuur või koristajamutt või siis teeb hoopis tekstide ja levi üleküllus ja ilma-nõela-pistmata kättesaadavus teose märkamise ja mäletamise keeruliseks. Ühesõnaga tõdes Josh, et tekstide/ lugude ajas elus hoidmine ei ole kuskilt otsast kerge ("Preserving stories over history is a fragile thing."). 

Remiksides ja meemindudes võib sisu ise päris kaugele levida, küll aga kipub protsessis kaotsi minema kontekst ja algvorm ning teadmised autorist-allikast (teadmised autorist-allikast võivad lisaks muteeruda nõnda, et hoopis teine sama nimega isik hakkab saama viiteid tööle, millega tal mingit asja ei ole.) 

Selle kohta tõi Josh lõbus-õpetliku meeminäite oma loomeelust: üks tema kirjutatud tegelane ütles midagi veits diipi sisemise leegi kohta ja siis ajapikku hakkas see tsitaat ilmuma käsiöö ja nänni peale, tätokatele, kuni leidis kasutust lausa eluohtlike olukordade üleelamisel. Ja tagatipuks hakati tsitaati omistama tegelasega sama nime kandvale täitsa päris kirjanikule, kellel ütlemisega mingit asja ei ole. (Kusjuures minul õnnestus mängides see diiplus kas maha magada või kohe ära unustada, mis sellest, et Mojave tühermaa ja lisad said ikka mõnuga läbi trööbatud. Küllap oli mu tähelepanu rohkem kõrvalmissioonidel ja ümbritseval keskkonnal ja kõige diibim lause, mis ma sealt kaardilt kaasa võtsin, oli "Take drugs, kill bear!")

 

Autorluse, säilivuse, transformatsiooni ja tasustamise kontekstis sai natuke tähelepanu ka masingenereeritud sisutootlus. Probleemikohaks (nagu paljud teised samuti osutavad) pidas Josh teabe-tarneahelat ja algandmete korjet ning töötlemise käidus marjamaa istutaja (ehk alglooja) viidete lahtumist. ("Data model [makes it]  impossible to trace the original creator.")

 

Remikskimise ja loome ise-elu rõõmsama poole pealt sai aga nautida ohtralt näiteid Pentimenti fännikunstist.

Pärast loengut liitusid vestlusringiga veel kirjutaja Märten Rattasepp ja uurija Paweł Frelik. 

Muuhulgas võeti hambusse küsimus, et kas mängud on ikka kunst (või mängukirjutamine kirjandus). Josh ja Märten vastasid üksmeelselt, et noh, savi ju! Ega nenede töö sellest tegemata või mängutekst kirjutamata jää, kui mõni kultuurikordnik kuskil värava otsas haput nägu teeb.

Veel arvas Josh, et mängud on vist üks väheseid meediume, kus on tavaks kohe eraldi pingutada selle nimel, et maha teha teoseid, mis sind niiehknaa ei huvita ja mida sul nagunii ei ole mingit kavatsust mitte kunagi ise ka mitte pika pulgaga puutuda. (Teised tõid siis ka kohe vastikult ilmekaid näiteid.) Ega see ju vale ei ole, aga ma mõtlesin selle jutu peale kohe, et ilmselgelt ei ole Josh kookku puutunud kohaliku ulmikkonnaga :D

Kirjutas, pildistas ja meeme näppas: Laura (Pentimenti ma pole mänginud, Icewind Dale'i ja Alpha Protocoli olen ainult tsipa nuusutanud, Pillars of Eternity lisadega ootab vist kuskil "kunagi kui aega saab" kataloogis.)

Puistan lõppu laisalt kontekstis linke ka: 

- loengu ja vestlusringi ametlik salvestus 

- ürituse fotograafipildid

- Esinejakirjeldus kirjandusfestivali kodulehel

- Märteni rollimängu-artikli lugemispõrgatus

- neile, kes eesti aktsendiga ingliskeelt kuuldes piinlikkusest ei minesta, minu üpris ammune Fallout: New Vegase läbimäng, samuti esimesed sammud New Vegase modifikatsiooni JSawyer Ultimate kallal 

- ja samuti väljamaakeelse boonusena minu ammu-ammu kirjalikult talletatud Neverwinter Nights 2 kogemus viies osas: 1, 2, 3, 4, 5.