Kirjutab: Zarvik Ehk on lugejale juba teada, et ma tegelesin napp alla kümne aasta improteatriga. Tõsi, tegelen ka nüüd, kuid seda oluliselt vähemas määras ja peale mõne aasta pikkust pausi. Selle pausi ajal taas-avastasin ma enda jaoks kirjutamise, mida äkki on nii natukene näha olnud. Enne usinat kirjutamisse sukeldumist oli vahel mul nädalas lausa viis esinemist improteatriga, lisaks regulaarsed proovid ja töötoad, kus ma ka ise juhendasin. Ühesõnaga, see oli väga suur osa minu elust. Elu-olud muutusid, kuid soov ennast loominguliselt väljendada jäi. Selle ventiiliks sai kirjutamine. Kuigi kirjutamine on tore, eristab seda imrpoteatrist üks väga suur asi - publik. Etendus laval, olgu see siis lühivorm või pikkvorm, sünnib alati publiku koostööl ja silme all. Kirjutamine on aga asi mida tehakse pigem üksi nokitsedes. Noh olgu, on ka kirjutamise töötoad, kus rahvas käib koos kirjutamas, kuid need on ikkagi pigem kolleegid, kui publik. Seega, kui enamik oktoobrist oli juba möödas ja m