Karakteri hääl

Kirjutab: Zarvik

Mõni aeg tagasi hakkasin kuulama ühe raamatusarja järgmist osa. Seda kerge murega hinges. Eelnevad osad olid sisuliselt raadioteatri tehtud, seekord kuulasin aga olude sunnil läbi ettelugemise tehishääle. Minu suurimaks mureks oli see, et ma ei suuda nii erinevaid karaktereid piisavalt eristada ning see rikub raamatu nautimist. Üllatuslikult aga oli ka tuima tehishääle poolt ette lugedes igal karakteril täiesti oma hääl, mis kandis nii suhtumist maailma kui iseloomu. 

See oli hetk mil ma sain aru kui tähtis on karakterite hääl paberil ära defineerida. 

Jah, esimeses mustandis võivad ju kõik ühtmoodi kõlada, aga viimases peaks piisama vaid ühest lausest, et mõista kes karakteritest räägib.

Seda saab teha mitmel viisil.

1) Sõnavara - Kindlad väljendid, parasiitsõnad, släng, aktsent. Kõik annavad jumet nii karakterile kui ka maailmale.

2) Suhtumine teistesse/maailma. Kas karakter on üliviisakas või hoopis üleolev. On iga tema lause täis tülgastust? Või kipub ta kõiki Teietama?

3) Rütm. On karakteri laused pikad ja käänulised, kui voolav vesi jõesängis, mis kogub liikudes puidu ja leheprahti, viies selle jõesuudmesse, avastades ehk tee peal ka mõned pärlikarbid ja uhutud klaasikillud liivas. Või ei ole. On hoopis lihtsad laused. Konkreetsed! Selge sihiga. Üks neist sobiks ilmselgelt militaarjuhiks paremini.

4) Kogus. Palju sõnu ta kasutab? Kas ta vahutab kõike, mis sülg suhu toob või ütleb kogu teksti jooksul vaid ühe sõna. Mõlemad on vajalikud.

 5) Sõnade järjekord. Päris Yoda keelt pole ehk vaja, kuid sellega saab mängida, natukene. Pealegi saab sõnade järjekorraga muuta ka lause fookust. 

Mõned kiired mõtted. Kindlasti on neid veel. Mida ma tahan aga südamele panna on see, et karakteri hääl on tähtis. Mida rohkem karaktereid, seda tähtsam on nende eristamine ja ainult ettelugeja oskustele ei saa panustada.

Päikest!

Tartu metsikut tänavakunsti pildistas Laura, vist 2019 kanti.