(õrn) kirjanduslik kummardus peavaludele

  Ma vaatan, et polegi siin Stalkerit kajastanud. Võinuks ju. Sain romaani kategoorias tubli teise koha - praeguseni minu parim tulemus. Laura haaras ühe punktiga esikoha. Ja see on tegelikult hea, sest vastupidine olukord mulle ei meeldiks. Laura on mind palju kirjutamise juures aidanud ja toetanud. Aastaid. Talle kulus see Stalker marjaks ära.

No ja teistes kategooriates sain kah punkte. Mitte küll piisavalt, et maanduda esikolmikusse, aga esikümnes sai ära käidud. (esikolmikud nähtavad siit) Seega igati tore. Lisaks muidugi ka see, et ma olin seekord tõesti esimest korda - paljuski tänu kokkulangevustele - igas kategoorias esindatud. (Arvesse läheb ju avaldamise aeg,  mitte teose kirjutamine ise. Varem kribatud asjad said samal ajal ilmavalgust)

Tea kas sellist igas kategoorias olekut enam niipea tulebki. Mitte, et ma ei kribaks, lihtsalt kas kõike kolme samal ajal enam saab. 

Eks kirjutamist mõjutab ka igapäevaelu ning tervis. Ma pole sellest vast väga palju rääkinud (vist isegi vähem kui vaimsest tervisest, millest on endiselt stand-up show "Vaimsest tervisest me ei räägi", kus minagi laval), aga mind kimbutavad migreenid.

Ma pole seda varem ise tähele pannud,  aga peavalud mõjutavad omajagu ka kirjutamist. Ah, et miks need on? Mine võta nüüd kinni, kas migreenida taga on geneetika (on suguvõsas veel), peatraumad lapsepõlves (10 peaõmblust) või kohtumine autokapotiga(Ettevaatust! lingil on ka pildid) Eks igapäevastress omab kah mõju. Fakt on see, et peavalud tulevad ja lähevad - see on elu osa.

Vahel juhtub migreenihooge, kus ma olen terve päeva siruli maas ja pimedas - pole isegi võimeline mõtlema. No viimasel ajal on seda ehk korra paar aastas. Ja kui sellest üles saad, siis see on nagu restart ajule. Kõik tabid on kinni, pea tühi ja ma näen asju, olukordi, mõtteid kui kohtuks ma nendega esimest korda. Restart-migreeni järgne pilk on nagu lapsel, kes näeb asju esimest korda ja küsib "Aga miks?". Lisaks on ajus ka mahtu, et uue informatsiooniga midagi pale hakata. Muidu jookseb seal kogu aeg sada oravat jooksurattas, aga sel hetkel mitte. On tühjus ja võimekus seda täitma hakata.

Vahel, mitte alati, tekivad nii ootamatud ideed, mõtted ja seosed. Lisaks jäävad need ideed hästi meelde. Muud infot sel ajal vahemälus pole. Aju on puhanud ja see muudab olukorda.

Julgemad, kes eespool hoiatusega linki piilusid, leidsid sealt minu nädalase haiglas oleku loo. Kuid selle taustal on ka lugu, kuidas mu aju vahemälu oli mitu nädalat tühi. Kodus veetsin ma enamiku ajast pimedas lamades. Ja kui ma siis üks hetk julgesin ekraani vaadata ja üht artiklit lugesin (läbi valude, sest silmad olid rämedalt tundlikud) siis ei jäänud mulle meelde, mitte vaid sisu vaid ka selle visuaalne pool ja reaklaamid ja värvid artikli ümber. Isegi nüüd, 18 aastat hiljem, suudan ma seda visuaali meenutada. Mitte detailselt, aga siiski. Artikli sisu ennast aga mitte. Tühi aju töötab ja salvestab teistmoodi.

Teine koht, kus migreen kummalisel kombel avitab, on toimetamine. Ma käisin just hiljuti "Sulide ja Sulaste" mõttelise järje toimetamist üle. Kui peavalu poleks tulnud, siis oleks see võtnud veel kuu või paar. Tuli aga peavalu ning ma tegin viimase jupi ühe valutava päevaga. Kuidas nii? Las ma selgitan. Kindlas valu astmes olen ma masin. Mängimas empaatiat, sest sel ajal ma ise emotsioone ei tunne. Fookus hea, aga mitte loominguline - sest see osa ei tööta. Andke aga lihtsaid ülesandeid - kõik teen ära! Natuke masinlik teksti toimetamine, kus mul teksti sisu ei lähe emotsionaalselt korda, ainult see, kus ja kuidas sõnad on ... on nagu selleks meelelaadiks loodud. 

Igatahes, siin minu kummardus peavaludele. No ja oluliselt suurem kummardus julgele pealehakkamisele, sest mõttest endast jääb väheks. See tuleb ka kirja panna ja toimetada ning see on töö. Vahel nauditav, aga mitte alati. 

Aga kui ei meeldiks, siis ei teeks.

Päikest!

Tim