Rujanaudi reisikirjad: päristehis kirjandusfestival 2026

Kevadises kasvukaoses, kui talgud-õppused karjaviisi pidusid-väljanäituseid taga ajavad, rääkimata veel muust vabatahtlikust tööst, kurdan aina, kuidas teoreetilise kalendriaja reaalajaga kohakuti seadmine veel vaevalisemalt läheb kui muidu (ja muidu käib see parimatelgi päevadel läbi ilge valu ja vaeva). Sellepärast olin ülitänulik, kui Tormi koostas tänavuse kirjandusfestivali kohta ulmespetsiifilise lisajuhise. 

Reisijuhiga relvastatult tabasingi esimest sihtpunkti. Teisipäevasel ettekandel  tehisajalugudest seati kõrvu kirjaniku ja ajaloolase vaatepunktid. Juttu oli tehismaailmade tekkeprotsessidest, sealhulgas ajaloo murdepunktidest ja mis-oleks-kui-stsenaariumitest nende tulemina. Omaette põnev küsimus on veel “päris sündmuste” ja kirjapandud ajaloo tõespekter, sest alati on võimalik küsida “kui päris see päris ajalugu siis on?”, alternatiivajalugude puhul ka veel “kui alternatiivajalooline ja mille poolest?” Sealt arenes omakorda arutelu sellest, mismoodi minevikku tähenduslikuks muudetakse - sel puhul on asjakohane küsimus mitte niivõrd “mis on tõsi?” vaid “mida me ajaloost tahame?” 

Pole väga üllatav, et kirjanik ja ajaloolane taotlevad sel puhul erinevaid asju: kirjanik ei otsigi vahel muud kui impulsse ägeda maailma idandamiseks. Selles maailmas saab siis juba oma loogika alusel edasi toimetada või näiteks haududa “kirjaniku kättemaksu pärismaailmale”,  Tarantino kaabakate-kaskadööride stiilis. Seejuures on ka kirjanduslikke lähenemisi erinevaid - kas tähtis on mõni mis-oleks-kui pöördepunkt ise, või tahetakse lihtsalt omaloodud maailmas lustida.

 

Tehisajaloo temaatika ulatus otsapidi ka raeplatsile, kus linnakirjanik andis juhiseid heade mõrvade Tartu alternatiivlinnaruumi kohta. Laadal leidsin käelist tegevust Poola saatkonna lilleplakati kallal ja suundusin siis Linnaraamatukogu telgi juurde endiste töökaaslastega jututama. Kuigi olin enesele pühalikult tõotanud, et ei osta mitte ühtegi raamatut, sattus  ulmekate kastist siiski paar ühikut näppu. 
Kui ära oli nähtud mitu tantsu, sai aeg äkki nii parajaks, et tuli seada sammud Salongi patrooniõhtule. Teel peatusin ainult niipalju Moosese-Raudhamba telgi juures, et tere öelda ja jõudu soovida. Leti peal ahvatles ka kollektsioon südalinna mõrvade kleepekaid (ja kleepekad, teadagi, on oopium nohikule), aga sedapuhku tegin südame kõvaks.

Teisipäeva teine sihtpunkt oli patrooniõhtu Salongis. Seal oli juttu inimese korduvatest hirmudest, ohustatud ametite kordumistest ja keerukatest suhetest tehisloome mudelitega. Muuhulgas oli Meelis omaenda tekste mudeldamiseks masinasse söötnud ja tõdes, et teisest otsast väljutatud masintekst on nagu doppelganger või oma teksti nägu zombi, samas aga koges ta teatavat häbenemist masina ees, kui tulemtekst õõnsavõitu tundus. 

Veel kuuldu ülestähendusi:
- “kui päris” miski on - Theseuse laeva näitel 
- kommentaar ohustatud ametite osas - kaduma ei kipu mitte niivõrd ametid kõige täiega, vaid ametiga kaasas käinud autoriteet ja privileegid 
- masinate piiratusest - mida pikemat teksti genereerida, seda enam kannatab terviklus, rääkimata sellest, kui palju materjali on digiteerimata (jõuame selleni, et masinal on vaja töö kestmiseks “üürida inimesi”) 
- loovuse kadu ja imelike tendentside võimendumine, kui mudel õgib oma saba (saime muuseas teada, et laiatarbe-keelemudelid mitte ainult ei mõista sujuvalt udutada, vaid ka armastavad kontrastväiteid) 
- “tööriist muudab tegijat” - autentsuse ja joondumise küsimused 
- masina mälu järjepidetus (mis on siiski vähem hirmus väljavaade kui masina mälu järjepidevus, sest kui masinale sisendada “sa ei mõtle, sul pole teadvust,” siis kas ta püsib neis piirides?) 
- “leping traktoriga” - tema künnab meie eest mahukaid andmemassiive, samal ajal kui meie jätkame oma mõttemuskli treenimist. 
(Ei, seda kokkuvõtet ei genereerinud keelemudel, mulle endale lihtsalt meeldib mummudega märkmeid teha.)

 

Järgnevat sihtpunkti Tormi reisijuhist ei leia ja rangelt võttes ei olnud see ka ulmeüritus - aga see on minu reisikiri, kajastan, mida tahan. Pealegi märgiti kohapeal tabavalt, et kui lugejana otsime elamusi tundmatutest maailmadest, siis on üheksateistkümnenda sajandi alguse Liivimaa meie jaoks vähemalt sama eksootiline kui näiteks fiktiivne Veenus. Ühesõnaga: toimus Rõngu roimade kolmanda raamatu esitlus. (Pean veel ära mainima kronoloogilise kurioosumi, kuidas oma püüdlustes reaalaega kalendriajaga sobitada, mätsisin reede ja kolmapäeva sujuvalt üheks kokku.) 

Nädal jätkus jälle reisijuhi kohaselt, ehk koitis laupäev Kuumade allikate kogupäevaprogrammiga. 

Hommik algas folkloori teemal ning ära said mainitud vaeslapse käsikivi/ Sampo, kodukäijad, kuradid, varastatud lapsed, tulnukad ja FBI. 
Järgmine ettekanne siinkandi varauusaja fantastilistest kujutelmadest oli juba spetsiifilisem. Alustuseks tuletas Meelis kuulajatele meelde, et ulmeteksti saadab eeldus, et autor ise tajub jutustatavat fantastilisena: “jutustajad ise arvasid, et see paika ei pea, aga hea lugu on.” Selles “pole tõsi, aga on äge” vaimus levisid näiteks lood imetabastest mõistusega olenditest, nõidadest ja libahuntidest (Kas teate, kuidas Liivimaa õllekeldris libahunti ära tunda? Muidugi selle järgi, et ta laob tühjaksjoodud nõud ilusasti virna!). Selliseid lugusid levitati nii trükitud lendlehtedena (ilmekad pildid muidugi juures), aga räägiti ka jutlustel, nii et pärast rahvas isekeskis edasi jutustas. Samal ajal olla akadeemiliselt arutletud maailma masinalikust  ülesehitusest, vaimudest, hingedest, inimsuse piiridest, tehisolenditest, automaatidest (keda lugeda seejuures inimeseks, otsustatagu omas vaimus ise). 
Vahepeal sai kuulda kosmilise õuduse elementide võrdlusest Gailiti ja Lovecrafti juttudest, aluseks selleteemaline teadustöö. Oluliste märksõnadena kõlasid rõhuv seletamatus, tegelaste jõuetus saatuse või loodusjõu ees, üleüldine mandumine, tegelase murdumine süükoorma all või tundmatuse palge ees, kohamälu. 

Antoloogiakoostajate vestlusringis võeti ette küsimused ajaloost ja kirjanduskaanonist - mis on õudus, kust tulevad luulud, kellest võtta eeskuju? Sain tada, et Kreutzwald leiutas sõna “tulevik”, et kohalik ulme on alanud hooti mitu korda, alanud lainetena, kusjuures iga järgnev ulmeavastajate laine ei pruugi olla kursis neile eelnenud ulmelainetega. Kui jõuti Tuglasega seotut “laineni”, kerkis küsimus, et kuivõrd on nõukaaja laine (60ndate teadlik ulmekultuur) järjepidev nn wabariigi ulme suhtes, ning et eraldi tuleks vaadelda küsimusi, kes millal mida kirjutas, ja ja millal mõtestatult žanri teadvustati. (Seepeale kommenteeris patroon Meelis, et kõiksugu proto- ja eelfragmendid ja välgatused on žanri võrsumise protsessis sama olulisel kohal kui süsteemne teadvustatud tegevus.) Lõpuks jõuti küsimuseni, et kas antoloogiad pigem kajastavad või konstrueerivad kirjandusreaalsust. 

Pärastlõuna saabus südamelähedase teemaga naistest 20. sajandi alguse eesti ulmes, ehk julmal väljendudes “aga kus nad siis on?” Lüüli on seda teemat varemgi analüüsinud ja seekord seadis täpsema küsimusepüstituse nõnda: mis tingisid nende naiste valikuid kes lõpuks ulmeautoritena nähtavale jõudsid (sest muudes žanrides avaldati naisi küll), ja kui palju jääbki teadmata ja ajastu hõngu sisse peitu (nt anonüümsete ulmetõlkijatena)? Allikatest tuli välja mitmeid sajandi alguskümnendite tendentse, mis kokkuvõttes ei soodusta žanrilist katsetamist: naiste kirjutisi üleüldse peeti nišiteemaks, koguni pilgati, leiti, et kirjutavad naised peaksid piirduma naiskohaste st kodumajanduslike teemadega; Tuglase sõnadega - “naiste fantaasia on arengukehv.” Seejuures mitmed taolised ulme arengut mittesoodustavad tendentsid puudutasid kogu kohalikku kirjandust: tähtsamaks peeti realismi, noovumeid tõlgendati groteskina, “mahajäämus, mida Tuglas heidab ette naistele, on omane kogu kirjandusele.” Eraldi peatus Lüüli kolme autori töödel: Leida Kibuvits, Marie Heiberg ja Betti Alver (põhiliselt seoses Viletsuse komöödiaga). 

Eelviimane ettekanne paotas ust 20-30ndate Nõmmele - just seal tegutses Hoerschelmann, kelle ulmekäsikirjad avastati tema arhiivist. Muuhulgas oli juttu tema kosmismi-lembusest, nimelt näitavat ta kirjutised, et ta pidi Fjodorovi teesidega põhjalikult kursis olema. 

Viimane ettekanne kuulutas Kuumade allikate ajastu lõppu - meid viidi neljakümnendate sõjajärgsesse maailma, kus “kui ulmet ka veel kirjutati, siis sahtlisse”, läänelikust ulmest räägiti peamiselt märksõnaga “soniv” ja ainus lubatud alamžanr oli teaduslik fantastika. 

Siinkohal kiskusid kalendriaeg ja reaalaeg end jälle lahku ja nii ma ei kuulnud enam, mis juhtus edasi 50ndatel, kui poliitvangidest autorid jälle vabaks saama hakkasid. Ehk õnnestub selle kohta mujalt lugeda.