Tagavara-maleva lood: katkend peatükist "Teeliste õnneks"

Peatükiga "Teeliste õnneks" lõpeb raamatu esimene veerandik. Tagalatehnik Tikuta ja tema üksus on juba mõnda aega teel olnud ja isegi mõne mõõduka raskuse üle elanud. Teelised on jäänud laagrisse, puhanud, täiendanud varusid. Nüüd koguneb üksus ühisele toidukorrale, et varsti rännakut jätkata.  

Muide, see osa loost on kirjutatud uuemal ajal ja Reaktori järjejutust seda ei leia!

 

“Meie puhkepeatus saab peagi läbi,” alustas ülem ja ootas vaikuses, kuni kõigi valgusvihud temale koondusid. “Peatus saab läbi ja ees ootab rännaku teine pool. Aga imelik on niisama tühjalt sõitma hakata ja … pool teed, see on ju nagu meie oma väike pööripäev. Ahja, ütled paar sõna teeliste õnneks?”
/.../
Järgemööda kustusid kõigi vabatahtlike mundrituled, kuni kroonik jäi üksinda valguslaiku.
Olgugi kitsavõitu ja ilma elava leegi paisteta, kogus see hetk  samavõrra pidulikkust kui päris-pööripäev, mil asundused oma tulekodadesse kokku tulevad.
Kroonik vaatas ainiti enda ette ja lasi vaikusel süveneda.
Siis tõstis ta pea ja tema silmad sihtisid võimatusse kaugusse, aegadesse mis ehk kunagi olnud, kuid millest tänaseks alles vaid lood ja ülekordamisest ühtlaseks mustriks kulunud lugupildid.
“Oli kord…” alustas kroonik ja kohe kikitasid vabatahtlikud end hoolikamalt kuulama, sest vana maakeelt ei mõistnud tõlketugi järele aidata.
Nii olid esimesed vastsevalla vanemad kord otsustanud ja nii kanti seda keelt vaid iseeneste toel põlvest põlve. Sellest keelest võrsusid vastsevalla kohalikud pruugid ja ühine ametikeel, aga ka veel nüüd hoiti seda varjul ablaste õpimudelite ja võõraste kõrvade eest, õpiti ja hoiti omakeskis nagu vandeseltsi salasõnu.
Kroonik jätkas, pooleldi lausudes, pooleldi lauldes ja iga reaga tärkas vana keel üha elusamaks, sai taas tuttavaks kõrvus ja meeles.
“Oli kord muistene maa ja pisuke rahvas tema palge peal.
Olid elutulvil maad ja kuud ja jaamad üheainuma päikese ümber.
Üheainuma päikese rahvad kippusid rändama, kippusid kaugele rajale.
Nii ütlesid üheainuma päikese rahvad: tarvis tahuda ruumilaevad, tarvis lennata kaugele.
Tarvis lennata sinna, kus leidsime mitu kümmet head päikest. Tarvis seal panna iduma elu, harida tuhat vastset maad.
Nõnda üheainuma päikese rahvad kogusid jõud ja kutsusid targad, tassisid teemoona ilmruumi, tahusid laevad linnasuuru, pikad paadid pilvekõrgu, ilmavened isevärki.
Kiskusid lahti ainumast päiksest, murdsid aega ja murdsid ruumi, rägasid läbi linnutee, külvasid elu ja harisid tuhat vastset maad.
Samamoodi pisuke rahvas kippus rändu kui teised, tahtis harida vastset maad, kuid teadis, et üksi jääb väetiks jõud.
Siis laususid targad: kutsuge kaasa tükike teist ja killuke kolmat, et koos-ühes kasvaks jõud, et jaksaks tahuda laeva ja kasuda maa.
Veel ütlesid targad: suur aeg kuhtab keele, unutab meele, selle tõrjeks on kavalust tarvis.
Siis koguti kokku lood ja laulud, koguti kokku taiad ja kunstid, tööd ja teadus, kõik kängiti vakka.
Ja ikka ütlesid targad: et meelde jääks maarahva mõik, te vastses vallas lugege taevast ja lugege maad, arvake kokku pööripäevad ja tehke need pühaks, rännake ringi ja tulge targana tagasi, tooge kaasad võõrsilt ja lapsed kasuge omil mail. Vestke lugusid, mängige ja mõistatage, et vana keel elaks ka siis kui vastsel maal on kasunud ja kuhtunud viisteistkümmend ürglaant. Teie vaba tahe kaitsku te vastseid maid, selleks koguge malevad noorist ja vanust.
Nõnda läks rändu pisuke rahvas, koos-ühes killuke teist ja tükike kolmat.
Nõnda sai maarahvas maalta taevasta tallama, virmaste valda, Linnutee luitele, läks mõik meelen, ilmale laiale …”
Siin tundsid vabatahtlikud ära teeliste õnnesõnad, mida kõigis  vastsevalla asundustes lausuti pööripäevadel ja muidu pühadel puhkudel.
Viimaseid ridu ütles juba kogu üksus üheskoos, kiirustamata, liialdamata, lihtsalt ja ladusalt:
“Sada rada, üks tee; minu rada, meie vägi; üks meel, üks vägi; üle aja, üle ilma.”
Kroonik tõmbas hinge ja lisas: “Sealt sai vastsevalla sisse tasamaa ja tulemaa, sai saartemaa ja rannamaa. Sai malev tasamaale, sai malev tulemaale, sai malev saartemaale, sai malev rannamaale. Sai kõigist ühte suur malev suurekuu palge peale.”
Veidike aega valitses vaikus ja keegi ei söandanud isegi nohiseda.
Lõpuks murdis hetke lummuse kroonik ise, kes võluva kummarduse saatel veel ühe lõuatäie suppi palus.
 

 

 LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.